Päevaraamatu värvikad tüübid. Asju võetakse ette Brita semu, aastakese vanem Chrisi seltsis, kes klassikalise vimkamehena leiaks sugulashingi Huck Finnis ja Joosep Tootsis. Kamba kolmandaks liikmeks kujuneb külakunstnik Samuel, kodukootud filosoof, kes igale laste vembule oma kommentaari annab. Lisaks kohtab Brita päevaraamatus – sest mida muud need memuaarid endast kujutavad – erinevaid värvikaid tüüpe. 50-aastast naabritädi Martat ja ta kavaleri, veel pirtsakat beibet Mellissat, pahurat loodusteadlast Richardit ja joodikviiuldajat Edmundit.

Midagi peadpööritavat raamatus ei juhtu. Mida see kümneaastane laps ikka maal olles teeb – käib pööningul, mängib mereröövleid, elab telgis ja luurab suvitajaid. Teksti muudab võluvaks autori serveerimisoskus. Brita on nö isemõtlejast alternatiivlaps. Armastab raamatuid ja loodust, ei satu üleliia vaimustusse valitsevatest moevooludest, ei veeda päevi teleka ees ega murra oma pead varajaste armuprobleemidega.

Suured inimesed on tobedad. Pisut, õnneks küll mitte pealetükkivalt, kaldub kogu asi Saint-Exupéry ”Väikese printsi” nivoole – antakse mõista, et suured inimesed on tobedad ja ainult lapsed oskavad olla tõeliselt õnnelikud. Sellele vihjab ka raamatu moto: ”Kõigile, kellel Õnn on Kodus”. Ent raamatu põhitoon pole magus, vaid pigem elujaatavalt rõõmsameelne. Optimistlikkusele aitavad kaasa moekunstnik Anu Samarüütli joonistatud pildid.

Meeldiv üllatus on ka autor ise. Ajal, kui värskest verest eesti lastekirjanduses isegi mitte ei räägita – seda lihtsalt on nii vähe – tuleb Hiiumaa metsast keegi 26-aastane Kristel Salu ja kirjutab üldises kontekstis täiesti arvestatava tüdrukuteraamatu! Sedasorti asjad teevad kohe südame soojaks.

Nüüd võiks tulla keegi Veiko või Martin kusagilt Raplamaalt ja kirjutada samalaadse poisteka – ehk seikluslikuma ja karmima, aga samavõrra elujaatava. Siis oleks tasakaal saavutatud. Mõneks ajaks. Kuni Kristel Hiiumaalt oma Brita-lugude järjega lagedale tuleb.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid