Tsaariaegne mees teenib riiki juba 63 aastat
Iga päev püüab teadur-varahoidja Leonid Gordejev teha vähemal 10 000 sammu. Toompeale majandus- ja kaubandusajaloo muuseumisse tööle läheb ta hea ilmaga alati jala. “Mis vaev, tervis maksab ka midagi,” ütleb mees, kes on ligi 20 aastat olnud küll pensionär, kuid tööl käinud.
Majandusministeeriumis töötas Leonid Gordejev veel sajandivahetuselgi, kuni ta vanuse tõttu ametis vabastati. Isegi president Lennart Meri märkas teenekat riigiametnikku ja annetas talle Valgetähe ordeni. “Internetti siin kahjuks ei ole, kasutan arvutit nagu kirjutusmasinat oma ajalooliste uurimuste jaoks,” sõnab Gordejev muuseumiruumi hinnates. Mehe mobiil pilgutab laual samal ajal rohelist silma.
Kokku on töötanud Gordejev 17 majandusministri ajal – esimese vabariigi ajal vaid ühe. “Näete, mõni minister on aasta, teine paar päeva ametis olnud,” näitab ta oma tabeleid. “Ainult vene ajal pidas minister mitukümmend aastat vastu.”
“Ma loodan, et te eelnekroloogi kirjutama ei tulnud,” viskab mees nalja. Toompea on Gordejevi jaoks lapsepõlvekodu. Seal, kus nüüd asub miljonipeldik, oli tema isal ühes puumajas korter. Isa oli briti linakokkuostufirmas tööl ja juhatas vene kirikus koori. Leonid sündis Pihkvas ja läks kooli Tallinnas. Siis elas pere juba Nõmmel.
Isa suunati seejärel Petserisse tööle ja seal lõpetas Leonid gümnaasiumi. “Ühes gümnaasiumis õppisid koos eesti ja vene haru, nemad said selgeks vene keele ja meie eesti keele, mingit integratsiooni polnud vaja,” seletab Gordejev.
Pärast Eesti Korpust ja sõda tuli ta koos emaga puruks pommitatud Narva, kus elati sõna tõsises mõttes onnis. “Õppisin kaugõppes Leningradi Kaubandusinstituudis, tegin seal ka kandidaaditöö,” seletab Gordejev, kellest sai Viljandi kaubandustehnikumi direktor ja hiljem Tallinna Kaubandustehnikumi direktor ning ENSV kõrgema ja keskerihariduse komitee aseesimees.
Pedagoogi- ja riigiametnikutööd on ta teinud terve elu. Üle kümne aasta oli ta TPI õppejõud ning ka prorektor. “Kui mind miski praeguses kaubanduses häirib, siis müüjate teadmiste puudus, nad ei tunne kaupu, mida müüvad,” lausub Gordejev. Suurtesse marketitesse nad aktiivse ellusuhtumisega abikaasaga meeleldi ei lähe – turul on parem ja odavam. “Võiks öelda, et praegused teenindajad – müüjad ja kelnerid – on külmad nagu koera nina, nendes on soojuse asemel selline vulgaarne merkantism,” kehitab härrasmees õlgu.
“Oh inimesi, kellega ma pika elu jooksul suhelnud, on nii palju,” sõnab Gordejev, kes peab juubelit majandusministeeriumi puhvetis. Kahju ainult, et pere mööda ilma laiali on, mõlemad tütrepojad on tuumafüüsikud ja elavad Ameerikas. Õde abiellus baltisakslasega ning elab Kanadas, tema poeg Münchenis.
Seda, et ta koju pensionipõlve jääks pidama, ei kujuta Leonid hästi ette. Häid raamatuid on koduses kogus muidugi palju, kitarri ja klaverit võiks ka mängida, ometi ei taha ta tööst loobuda.
