Eesti Ekspressi moeajakirjanik ja moelooja
Üldmuljest tuleb kõigepealt meelde, et palju paljaid kannikaid oli. Eriti muidugi nooremas kategoorias. Ja nende puhul torkas veel silma püüd joonduda poodides müüdava ja ajakirjades nähtu järgi. Positiivselt jäi meelde Marie Kõljalg, kellel olid huvitavad lõiked ja värvid. Ning Kris Lemsalu oli lahedalt “over the top”. Kuna mul on nõrkus värske vere vastu, siis vanemas kategoorias oli üllatajaks Karolin Kuusik. Ja muidugi meeldisid ka Orgussaar, Järvsoo ja Põldroos. Arvan, et Põldroosi võiks saata praktikale Guccisse ja Järvsoo Alexander McQueeni juurde.
Arne Niit
moelooja ja SuperNoova 2002 ürii liige
Üldmulje oli väga hea. Nii kõrget taset, ja just vanemas kategoorias, ei osanudki nagu oodata.
Noorte puhul tõmbas tihtilugu just töö kvaliteet punkte alla. Niipalju, kui ma rääkisin teiste üriiliikmetega, siis kõik iseloomustasid üritust ainult ülivõrdes – hämmingut põhjustas siinsete noorte loojate originaalsus, materjalivalik ja eriti ideede originaalsus.
Ja peab ütlema, et see punktide jagamine oli paratamatult ülekohtune, sest näiteks esimesed 4-5 tööd olid kõik tasemelt väga kõrged ja siis hakkas puhtalt mängima Ļüriiliikmete isiklik maitseelistus.
Anu Aaremäe
Delfi naistelehe moeajakirjanikja moelooja
Seekordne SuperNoova küttis kirgi üles. Tänavu oli justkui glamuuri vähem ja võistlusmoment suurem kui eelmistel kordadel.
Aga mood ei ole kaugushüpe, mida sentimeetriga mõõta saab. Mingis mõttes võis konkursi õhkkonda võrrelda staadioniga, kus igal võistlejal on oma fan-club ja kui mõni kohtunikest peaks vaieldava koha peal vilistama, siis vaadaku ette.
Minu meelest ei saa mitte keegi täiesti subjektiivset nähtust täiesti objektiivselt hinnata. Suhtugem asjasse kui mängu, mitte kui sporti. Igal juhul eesti mood elab, mitte ei hingitse ja see on tore.
