ELUKUTSE: Diplomaadi õlgu rõhub riigi raskus
Mõni minut enne üheksat surun Blombergi kätt ta kabinetis Toompeal. Raamaturiiulilt seiravad “Kalevala” ja “Eesti – soome” sõnaraamat. Seinal naeratab president Tarja Halonen. Me ümber särab president Pätsile kuulunud maja, mille too eelmise sajandi algul soomlastele müüs. Maja ehitasid kuulsad Uexküllid.
Kohtumised. Migratsiooniorganisatsiooni esindaja, kaubanduskoda. Vähe rääkida, palju kuulata. Blomberg on tähelepanu ise, vuntsi all kerge naeratus. Asend kui Rodini mõtlejal, silmad rääkijal. Saadiku kohvitassidel on Soome lõvi pilt. Blombergi Ļest, kui ta visiitkaarti ulatab, võiks kuuluda diplomaatide kooli õppekavasse. Näide, kuidas olla ühe käeliigutusega sügavalt isiklik.
SPETSIALIST KELDRIS. Kõrvaltoas püüab saadiku meeskond sotti saada pärastlõunase Soome suvefestivalide esitluse külalistest. Välja saadeti sadakond kutset kuulsaimatele eesti ajakirjanikele ja reisikorraldajatele. Enamiku kutsete saajad pole vaevunud teatama, kas tulevad või mitte. Ju ei tea headest kommetest tuhkagi. Eks püüa teadmatuses ennustada vajalikku toolide või veinipudelite arvu. Ülemkokk Juha Peuraniemi väljub abide juurest käsi laiutades. Astub veinikeldrisse.
Saadik peab ka keldris kõigega kursis olema, seletab kokk. Saadik kooskõlastab menüüd, veinivalikut. Ütleb, kui palju iga külalise jaoks või vastuvõtuks aega, siis pannakse road paika. Me ümber on 400 pudelit veini, poole vähem vahuveini. Lisaks eesti õlled. Kokk õpetab: menüüs olgu midagi nii saadiku maalt kui ka vastuvõtvalt maalt. Kulinaarsed austusavaldused mõlemale poolele. Näiteks prantsuse vein, toodetud soomlasele kuuluvas istanduses. Ja karjala pirukad, Soome saatkondade firmaroog kogu maailmas.
ISEENDAGA KONFLIKTIS. Saabub soome fotograaf. Vaja on saadiku paraadportreed. Mauri Ratilaineni kaamera jäädvustust ei panda iialgi fotograafiaõpikusse parima pildi näitena. Aga selle eest on töö poliitiliselt korrektne, ametlik, asjalik. Valmib pilt, nagu neid on valminud tuhandetest saadikutest sadades riikides. Saadik linna taustal, saadik kirjutuslauaga. Pilk aval, naeratus kerge. Perfektne stiilitunnetus!
Äkki haarab saadik raamaturiiulist nahka köidetud raske köite – Tartu ajalugu, kingitud eelmise sajandi alguses ta isale. Nüüd on raamat Eestis kaasas. Välklamp sähvib. Fotograaf särab õnnest. Läbi etiketi kadalipu on sündimas midagi tõeliselt isiklikku, korraga nii saadiku, Soome kui ka Eesti kohta rääkivat.
Saadiku amet on pidev mina allasurumine, mõningane vastuolu sinu isiksuse ja sinu töö vahel, tunnistab Blomberg hiljem. Olla Eestis soomlane number üks tähendab esindada vaid soomlase parimaid jooni. Aga kes meist, inimestest oleks vigadeta!
Olla korraga sümbol ja isiksus, pole kerge. Eks seepärast olegi enamik saadikuid vanemad härrad ja prouad. Need, kes palju õppinud seda, mida üheski diplomaatide koolis ei õpetata, saan Blombergi jutust teada.
VÄEJUHI SILMAPILGUTUS. Lõuna Riigikogu Soome sõprusgrupiga. Kõlistan Blombergi kõrval klaase, milles kümnendivanune Põltsamaa vein. “See on saadiku töö pool, millest press kirjutab,” kostab kultuuri- ja pressinõunik Eva Lille. Ta pilk ütleb, et klaasikõlistamine lõunast alates on üks raskemaid töid. Ja kui õhtul on ise vastuvõtmise järel vaja käia veel kolmel vastuvõtul...
“Eesti ja Soome on seotud tuhandete niitidega. Nii see väline hiilgus, riigikogulaste vastuvõtt kui ka kohe algav suvefestivalide tutvustamine on vaid ühe eemärgi nimel: luua uusi sisulisi kontakte,” Lille jutt muutub aeglaseks, hääletoon madalaks. Nagu alati siis, kui tal on midagi üliolulist öelda. Diplomaatiline nõks või mis?
Valitud toost sõprusele. Kelnerid astuvad üht jalga. Keegi lauas ei pane tähele, kui saadik oma silmaliigutustega teenindajaid suunab. Annab märku: nüüd on sobilik hetk, nüüd tuleks kõne ära oodata. Köögiseltskond mõistab iga ta kulmukergitust.
Kell viis löövad järgmise vastuvõtu viimased lahkujad saadikule patsi. “Teie õpipoisi päev on läbi,” ütleb Blomberg, “minu tööpäev alles algab.” Ta arvutis ootab sadakond meili läbilugemist, vastamist, seejärel Eesti lehed, Soome lehed, maailma press. Lõpuks raamat lugemislaual. Saatkonnavärav sulgub, mu põsed ja huuled on lakkamatust naeratamisest veidi krampis.
