Nõukogudeaegsed filmid päästeti prügilasse viimisest
Filmid leidis Tanel Veskla, kes koristas viis aastat tagasi Eesti Näituste paviljoni läheduses tühje ruume. Filmikarpe ei visanud ta minema nagu kästud, vaid viis koju garaai.
“Kuulutasin ka ajalehes, et kas keegi on filmidest huvitatud, kuid vastuseid ei tulnud. GaraaĻis hakkas ruumi väheks jääma ja seega viisin need “Kahvli” toimetusse,” lausus Veskla. “Filmid olid prügimäele viimiseks määratud, kuid ehk on neist nüüd kasu.”
Osa arhiivis. Eesti Televisiooni (ETV) filmiarhiivi osakonna kontrollmeister Jüri Roosmaa ütles, et päästetud filmid on Eesti Filmiarhiivis olemas, kuid seal pole päästetud soome-, inglis- ega rumeeniakeelseid variante. “Eestikeelsed on olemas, võõrkeelseid mitte. Seega väärtuslikud on nad igal juhul,” lausus Roosmaa.
Säilinud on 1970. aastate alguse reklaamklipid “Konteinerveod”, “Kalev” ning “Eesti õlletööstuse” klipp aastast 1975. Samuti reklaamfilmid montaaĻitehasest Jüris, Norma mänguasjadest ning Tallinna keefirist.
Prügimäele määratud materjali seas on ka soome- ning ingliskeelsed Nõukogude Eestit kirjeldavad vaatefilmid.
“Suurim väärtus on aga saksakeelsel, dr Seppo kliinikut tutvustaval dokumentaalfilmil,” ütles Roosmaa.
Dokumentaalfilm “100 meetrit selili – kammermuusika saatel” tutvustab Eesti kuulsate ujujate Ulvi ning Kaire Indriksoni elu.
Keelatud multikad. Multifimidest on rohke vaatamise tunnuse ehk valgete triipudega säilinud Walt Disney mustvalge ”Miki-Hiir” ning sama autori “Öine veski” ja “Vaalapüüdjad”. Samuti Vene multifilm aastast 1979 “Tehnokraadi unenägu”.
Üle 35 aasta filmiarhiivis töötanud Roosmaa sõnul polnud Disney multikad toona lubatud, kuid harva väikeste osade kaupa neid siiski näidati. “Tuleb tunnistada, et paljusid filme siin pole ma näinudki,” nentis Roosmaa filmirulle vaadates.
Filmiarhiivi säilitustalituse juhataja Sirje Hallaste sõnul filmides midagi unikaalset ei ole. “Tegemist on koopiatega. Originaalid on kas meie käes või Moskvas, sest rahajagajal (Moskval – toim) oli eesõigus,” ütles Hallaste.
Tallinnfilmi labor kaotati 1998. aastal ning esialgu põletati materjale Riias. Kuna see läks liialt kulukaks, võisid mõned filmikarbid jääda vedelema. Seda, kuidas on näiteks rumeenia keelde tõlgitud filmid prügimäele saatmisele jõudnud, ei osanud Hallaste seletada.
