INTERVJUU: Euroisa Juhan Paadam
Kas magate öösiti rahulikult?
Magan küll. Nii viis tundi, teinekord rohkemgi.
Ja mida unes näete?
Eurovisiooni olen näinud vaid korra. Mage unenägu: lauluvõistlus algab, saal on tühi ...
Saal võib tühjaks jäädagi. Palju pileteid ju veel müümata.
Piletimüük pole meil tõesti väga hästi läinud. Aga arvan, et müüme lõvi-osa ära. Ma ei tea, miks nii läks, kas liiga kõrge hind või muu põhjus. Tavaliselt müüakse ju Eurovisiooni piletid läbi esimese viiekümne minutiga. Põhjendasime kallist piletihinda nii enesele kui ka tollasele rahandusministrile Siim Kallasele sellega, et meil pole õigust spekuleerida rahva rahaga. Mida vähem piletite eest saame, seda rohkem peame riigi käest juurde küsima. Saime Kallaselt sellele poliitikale täieliku toetuse.
Aga kas te ise ostaksite 4500-kroonise pileti?
Ei, minu palga juures küll mitte. Aga Eurovisioon on telesaade, olen harjunud seda televisioonist vaatama.
Nii et täieliku naudingu kindlustab üksnes televiisor?
Eks naudingut pakub ka koha peal, Eesti jaoks nii erilisel esmakordsel üritusel olemine. Kuigi ma ei usu, et see on Eestis viimane Eurovisiooni võistlus. Taanlased näiteks ootasid kolm-kümmend kuus aastat, aga tuli uus võit, uus korraldamisvõimalus. Siiski vaataksin eelkõige televiisorit, sest kõik meie erilised asjad, unikaalne lava ja kujundus on allutatud vaid ühele ideele – võistluse teles näitamisele. Samas on need ikka kaks täiesti erinevat asja, mida näed saalis ja mida teles.
Mida kõige enam kardate? Või olete nii kõva tegija, et kõht on absoluutselt külm, pole ühtki hirmu?
Küllap kardan ka. Siis, kui järgmisel nädalal algab me loominguliste tükkide kokkupanemine, võin öelda, mida konkreetselt kardan. Just looming on alati vaieldav, muutuv. Käsikirjadena ja kavadena olen kõike näinud. Kui alustame proove, saan aru, kuidas kõik koos toimib. Siis võin öelda, kas peab kartma. Tehnika pärast väga ei muretse, kõik on dubleeritud. Kui vool läheb ära, on generaatorid, kui generaatorid ütlevad üles...
... siis peaks Eesti oma rahvusvahelise märgi maha panema.
Sellist märki aastase ponnistamise järel ei tahaks. Aga nii ei juhtu, ei juhtu kunagi! Kõik variandid töötatakse läbi. Et mis saab, kui vool kaob saalist, kui vool kaob piirkonnast, kui vool kaob kogu Tallinnast. Tegelikult oligi ju hiljuti mingi voolukatkestus. Ja on meeles ”Hüljatute“ esietendus, kus vool katkes katkematult, etendust alustati viis korda.
Aga terrorihirm pärast 11. septembrit? Tuleb mingi loll, teeb tembu ?
Lolle on alati, tempe tehakse ka. Seepärast ongi siin juba praegu range turvakontroll. Ja ka üle aia ei tasu ronida, võib koerte kätte sattuda. Siin on paras ports tehnikat, mis näeb, kuuleb, vaatab. Ja kvalifitseeritud inimesed alates turvafirmast, lõpetades politseiga. Ma ei arva, et midagi hullu võiks juhtuda, kuigi välistada ei saa.
Millised on Eurovisiooni ajaloo suurimad prohmakad?
Taanis läks vool sekundiks ära. Aga see juhtus siis, kui saal pidigi pime olema. Seelikuid on seljast ära kukkunud, keegi on kusagil komistanud. 1995. aastal Dublinis tundus olevat üks pime laulja. Mustad prillid ees, teda talutati pidevalt klaveri juurde ja ära. Järsku lõpupeol vaatame koos Soome kommentaatoriga: ungarlane tuleb, prille pole, täiesti nägija. Jumal, hüüab soomlane: ”Ma ütlesin eetrisse, et ta on pime!” Selgus, et nägijast solist oli kõik päevad nii täis, et teda lihtsalt talutati klaveri juurde ja ära, muidu poleks ta kohale jõudnud.
Kas närvid on pingul?
Olen kogenud ja tean ette, et kui alustame esmaspäeval proove, on kõik rahulik. Kolmandast päevast hakkavad sammud närvilisemaks ja näod tõsisemaks muutuma. Mida lähemale võistlusele, seda kõrgemaks tõuseb temperatuur lava taga, lausa tund-tunnilt. Siis kipuvad asjad käest ära minema. Proovid on produtsendi jaoks kõige raskemad. Ma olen ka ise nõudnud ja nõudnud, karjunud ja jalgu trampinud, püüdes samas ikka heatahtlik olla, ent mitte anda järele kohtades, kus järele anda ei saa.
Kui palju olete senise Eesti Eurovisiooni ettevalmistuse käigus juba karjuda jõudnud?
Ei kordagi.
Kuidas te inimesi talitsete? Kui ikka on teel ees üks jonnakas sikk, kes tahab ise ja omamoodi teha, mis siis teete? Näpistate, lööte?
Füüsilist vägivalda ma ei talu, see on välistatud. Tegelikult olen korra selle aasta jooksul registrit kõrgendanud. Meeskond, kes alustas neljaliikmelisena, on tänaseks kasvanud tuhandetesse – ainuüksi orgkomitees on poolsada inimest, lisaks lavaehitajad, maalrid, mööblispetsid, turvaspetsid. Kuidagi tuleb hakkama saada.
Tegelikult on see lihtne, kõik mõistavad sündmuse olulisust, tahavad hästi teha. Keegi ei kibele siit lahkuma enne, kui kõik valmis. Ise olen vaid üks kord lõpetanud töö-päeva kell viis. Palusin siis kuhugi punase risti teha.
Aga see, mida korraldate, on ju massikultuuri propaganda. Maakultuurimajad vajavad remonti, tantsurühmadel pole rahvariideid koolinoorte laulupeole tulekuks, regilaul ununeb. Aga siin lähevad lendu miljonid.
Regilaul ei hävine. Kui poleks keelt ja regilaulu, poleks ka Eesti Eurovisiooni. Lisaks pole keegi kunagi öelnud, et massikultuuri peaks tegema halvasti. Pealegi ei tee me massikultuuri propagandat, vaid Euroopas ainulaadset telesaadet. See saade on toiminud nelikümmend seitse aastat ja ainuke aja proovile vastu pidanud formaat.
Teist samasugust pole. Eurovisiooni korraldamine on igale televisioonile auasjaks. Aga Eesti üliväiksele rahvustelevisioonile, kus töötab vaid 370 inimest, on see tõsine väljakutse. Ja raha – 35 miljonit, mis riigilt saame, tuleb maksudena tagasi. Toitlustusfirmadelt, lennukompaniidelt, hotellidelt. See on Eestile väga suur võimalus. Ka selleks, et regilaul püsiks.
Üks patt on Eurovisiooni korraldajate õlul veel – emakeele hävitamine. Kogu eurolaulundus käib enamjaolt inglise keeles. Kas te ei karda, et kunagi ütleb viimane eesti keele kõneleja: kui seda Paadamit ja Eurovisiooni poleks ees olnud, võinuks meie keel veel kaua kesta?
Ega Eurovisioon nii tugev ka ole, et suudaks ühe rahva ja keele hävitada, kui seda ei suutnud teha isegi nõukogude võim. Olen keeleasjust palju mõelnud, rääkinud inimestega, kes Euroopa Ringhäälingute Liidus võistluse korraldamise eest vastutavad. Ise pooldan, et lauldaks rahvuskeeltes. Kui tahame ühinevas Euroopas säilitada kirevat rahvuskeelte ja kultuuride spektrit, siis tuleks enam rõhutada just keelt, kultuuri alust. Ent ka vastuväited on mõjusad. Plaadifirmad, kelle lepingutest huvituvad kõik lauljad, ütlevad rahvuskeeltele kategoorilise “ei”. Tundmatud väikekeeled ei müü, väidavad plaadifirmad. Keelekonflikt oli ja jääb Eurovisiooniga kaasa käima. Aga võib-olla teeme korraldajatega ühel päeval otsuse: laulda tuleb rahvuskeeles. Praeguste reeglite kohaselt on keele valik vaba. Enamik valib inglise keele. Ent millise? Kõige nõrgem kogu eurolaulunduse juures on just see köögi-ingliskeelne poeesia. Kõigest hoolimata on Eurovisioon suurepärane võimalus meie lauljaile ja heliloojaile nähtaval olla. Seda mõnda minutit sinimustvalget lippu ekraani nurgas ei maksa alahinnata. Ja arusaama, et Eurovisioon on oluline, kinnitas seegi, et Arvo Pärt tuli meid vaatama.
Pärt, kelle loome on enamgi kui elitaarne ja Eurovisiooni massikultuurist pööraselt kaugel.
Miks aga Pärt tuli? Sellepärast, et Eesti Eurovisioon on Eesti asi ja talle väga tähtis. Et Pärt tundis huvi, on jumalik enne. Ma olen selle üle õudselt õnnelik.
Mille eest te konkreetselt vastutate?
Absoluutselt kõige eest.
Nii et kui võistluse järel on vaja kõiges süüdi olevat inimest karistada, siis raiutakse Paadami pea esimesena?
Seda küll. Olen peasüüdlane. Aga oma kaaslaste ja meeskonna kohta ütlen, et kui peaks olema vaja Eurovisiooni Eestis uuesti korraldada, siis 99,5 % oleks sama meeskond. Nad on nii profid ja innustunud. Kontserdi sisu aga annavad 24 osavõtjat.
Vastutuse määr on teie pea, aga mis on vastutuse hind? Mitu miljonit teenite?
Kas saan rikkaks? Ei saa. Olen riigitelevisiooni palgal. (Hiljem annab Paadam konfidentsiaalselt märku, et isegi Eesti riigikogulased teenivad üldjuhul enam kui Euroopa suurima telesaate peaprodutsent.)
Kas Eurovisioon on teie tähetund?
Praegu kindlasti. Aga kui vaatan tagasi oma reissööri aegadesse, siis pean oluliseks 16 aastat saadet “Ringliiklus”, mida tegime koos Rein Kare-mäega. Pöörasime Eesti liikluse euroopalikuks. Siin said kohustuslikuks mootorrattakiivrid, turvavööd ja lähituled. Nõukogude Liidu jaoks oli see enne-olematu. Siin alustati jalakäijatele vöötrajal tee andmist. Arvan, et kui suutsime igal aastal päästa kas või ühe inimelu, oli see suur töö. Miks ei võiks ma seda oma tähetunniks pidada?
Nädala pärast on Eurovisioon läbi, mis edasi? Vaikne langus või uus tõus? Kardan, et sellist triumfi nagu Eestis esimese Eurovisiooni korraldamine, te korrata ei suuda.
Triumfi võib näha igas väikeses töös, mis korda läheb. Pealegi ootab mind ETV välisosakonnas palju tööd. Tööpuuduse üle ei kurda.
Infarkti ei karda?
Ma ei taha seda, ja õnneks pole siiani saanud ka.
Suitsetate, kindlasti enam kui vaja, joote liialt palju kohvi, kuidas napsuga on?
Normaalne ja kontrolli all. Väike viski või konjak enne magama minekut on sel aastal täiesti oma kohal, et veresooni laiendada.
Naisterahvad panevad tähele: olete Eurovisiooni tehes kõhnemaks jäänud.
Olen ka ise tähele pannud. Mu tavaline hea söögiisu on kuhugi kadunud. Aga ma ei kurda, olen eluaeg ülekaalus olnud, ent nüüd vaatan, et mõned vanad riided lähevad taas selga.
Millal Eurovisioon teie ellu tuli? Soome televisiooni kaudu?
Jah, ma mäletan seda tunnet, et kui me ükskord ka sinna saame! Jugoslaavia oli ju sotsmaadest seal ainsana esindatud.
Juba siis mõtlesite Eestist ja Eurovisioonist?
Vähemasti kuuekümnendate lõpust peale, kui olin ETV-s tööl. Ja kui oli hetk, mil pidime otsustama, kas liituda Eurovisiooniga või mitte, oli minu jaoks kõik kindel. Loomulikult tuleb minna. Aga Eurovisiooni produtsendiks sattusin juhuslikult. Sellega varem tegelnud Jüri Pihel lahkus ETV-st. Oli paha ja segane seis, aeg oli juba üle ja kell kukkus.
Teid lükati vette, las Paadam teeb ära?
Nii see oli. Kui mu esimene eurokogemus koos prohmakatega oli möödas, tegin kõigepealt selged reeglid nii enese kui muusikute jaoks. Sellised, millest kõik ühtmoodi aru saaks. Panime rahvusvahelise ürii selgetel alustel tööle. Selle üle vaieldi palju. Niikaua, kuni Eesti võitis.
Seejärel arvasid paljud: Paadam, pensionieelik heidetakse paadist välja, tema küll ei hakka Eesti ajaloo esimest Eurovisiooni lõppkontserti korraldama. Tulevad klantsitud pintsaklipslased, ütlevad selge häälega, brand of Estonia.
Tegelikult polnud tegijatel eriti alternatiivi. Ja oma varajase sünniaasta pärast ma ei nuta. Ambitsioonikaid inimesi võis Eesti võidu järel küll tekkida, aga vaid ambitsioonidest selle töö juures ei piisa. Olen süsteemis sees, valdan informatsiooni. Euroopa Ringhäälingute Liit ei oleks pruukinud kinnitada ilma Eurovisiooni kogemuseta peaprodutsenti.
Aga põlvkondade konflikt? Viiekümnendail sündinud on tänases Eestis pigem põlatud kui hinnatud. Kas te tõesti ei kartnud, et teid lükatakse kõrvale?
Võõras see mõte pole. Olen ka ise nii mõelnud, kuigi vist ei kartnud. Aga vähemasti ETV-s põlvkondade konflikti pole või on see välja mõeldud. Konflikt saab olla vaid professionaalsuse ja ebaprofessionaalsuse vahel. Selle kõrval pole oluline, kas oled kuusküm-mend või kakskümmend. Ja mis põlvkondade konflikt ? Ma olen siin selle meeskonna kõige vanem tegija!
See on teie trump?
Jah.
Miljon juhet ja neliteist telefonikõnet
Intervjuu Eesti euroisa Juhan Paadamiga toimub lauluvõistluse võistluspaigas, mis meenutab sipelgapesa, millesse on visatud konn või mürkmadu. Kui keegi sooviks kirjeldada mateeria kirjeldamatut liikumist, oleks see just õige paik. Töölised toolidega, asjamehed kohvitassidega ja kolme mobiiliga, sõnumimehed tõukeratastega, turvamehed karmide pilkudega, pommimehed kutsadega, kaameramehed juhtmepundardega, valgusmehed lülititega, lavamehed naeltega. Palju asiseid naisi ka, tegemas sedasama, mis mehed, ja kümmet teist asja.
Intervjuu vältel võtab Paadam vastu umbes neliteist telefonikõnet, vastates neile eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Lisaks ajab natuke euroasja, juhib vägesid, tutvustab võistluspaika, tunneb kaasa kõmulehe ajakirjanikule, kelle koer pidi ära sööma, lepib kokku kolm kohtumist, uurib, mis koos-olekul räägiti, ja kiidab oma uut Eurovisiooni aegset elupaika – sinist soojakut. Me ümber mööda maad, mööda õhku ja mööda seinu roomas Eurovisiooni võistluspaiga poole miljon juhet, punased sinised, kollased, rohelised. Üks tähtsamat infot täis kui teine. Ainult ajakirjaniku juhe kipub kinni jooksma. Paadam aga särab endiselt ja peab suitsetamises ja kohvijoomises ligi tunnise vahe! Rein Sikk
