Uus ajalookogumik: Saksa okupatsiooniaastail hukkus ligi 8000 inimest
Seni on selle kohta, kui palju Saksa okupatsiooni ajal Eestis inimesi hukkus, tehtud vaid oletusi. Nõukogude-aegsed kooliõpikud rääkisid 60.000 tapetud tsiviilisikust, pärast Eesti taasiseseisvumist hinnati Saksa okupatsiooniohvrite arvuks neli kuni üheksa tuhat.
Täna esitletud raamat toob aga siin tõe päevavalgele, kinnitab koostaja Indrek Paavle. Tema sõnul toob raamat ära täisnimekirja Eesti inimestest, kes Saksa okupatsiooni ajal hukati või surid vangistuses:
“On paika pandud mingi arv, millele saame tugineda. See on 7798, nii palju hukkus okupatsioonivõimude tegevuse tagajärjel. Võib väita, et samas on kindlasti nimesid, mis puudu, aga neid ei saa enam olla sadades, nüüd on enamik tollal hukatud inimestest teada.”
Saksa okupatsiooni ajal hukkunutest moodustasid ligi kolmveerandi eestlased, venelasi oli 15 protsenti ning juute 12 protsenti, lisaks veel mitusada mustlast. Kuigi semiidisugu rahvast oli hukkunute üldarvust suhteliselt vähe, kõlas kõige levinum süüdistus napisõnaliselt: “juut”.
Indrek Paavle: “Jah, kui võtta kokku 8000 nime, siis kõige levinum süüdistus oli juut, ülejäänud süüdistused olid mitmetahulised, samas saaks seal kokku võtta mitu tuhat tükki sõnaga “kommunist”. 11 Väga karm süüdistus oli hävituspataljoni liige, neist õnnestus kergem karistus saada vaid väga vähestel.”
Saksa okupatsioonivõimudega tegid kaastööd ka eestlased. Lõpliku kohtuotsuse langetasid küll sakslased, kuid eestlased kandsid Paavle sõnul uurimistöö põhiraskust. Päästikule vajutajate seas oli nii SS-lasi kui omakaitse mehi.
“Ei saa öelda, et eesti rahvas on puhas. 19 Eesti omakaitselase kohta on sellist infot, oli 3-4 üksust, mehed said palka, täitsid käsku, keegi pidi ju päästikule vajutama.”
Suurima osa mahalastutest moodustasid 20-40-aastased mehed. Sekka on sattunud ka lapsi, näiteks üks 15-aastane poiss, kellele pandi süüks seda, et ta oli ideeline pioneerijuht. Indrek Paavle, kes täna esitletud raamatu koostamiseks pidi kolm aastat mööda saatma arhiiviriiulite vahel, meenutab, et vaatamata kogu traagikale on ta okupatsiooniohvrite saatustega tegeldes sattunud ka lugudele, mis naerma ajavad.
“Teema on traagiline, aga distantsilt vaadates võtab muigele. Üks selline lugu oli Tartus elanud naine, rahvuselt juut, aga ta oli kirjas Saksa kodanikuna. Ta jäi võimudel seetõttu kahe silma vahele. Majarahvas aga otsustas naise peale kaevata, sest ta terroriseerides majarahvast, istudes liiga kaua wc-s, teised ei saanud minna, olid vihased ja kaebasid tema peale. Aastal 42 võeti naine kinni ja tagajärg oli tema jaoks letaalne.”
Eile esitletud Indrek Paavle suur töö ei võta aga ometi kokku kogu nimekirja kõigist Saksa okupatsiooniohvritest. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees Vello Salo rõhutas, et suur töö seisab veel ees.
“Need 7800 nime, mis on, on pärit Eestist. Kui palju sakslasi hukkus Saksa okupatsiooni ajal Saksamaal, seda me veel ei tea, sest meil ei ole lihtsalt raha, et Saksa arhiividesse uurima minna.”
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise komisjon on üritanud Saksamaalt selle kohta andmeid küsida, kuid sakslased nõuavad iga nime eest, mille kohta päring esitatakse, 360 krooni.
Külli Riin Tigasson
