OLAV AARNA: Avalik seletus Õpi-Eesti asjus
Eesti Haridusfoorum (HF) tekkis 1995. aastal selgelt teadvustatud vajadusest arendada hariduspoliitika vallas kodanikuühiskonnale iseloomulikku osalusdemokraatiat. Algusest peale on HF otsinud võimalusi poliitiliste otsustuskogude ja haridusministrite vahetusega kaasneda võivate järskude hariduspoliitiliste suunamuutuste vältimiseks.
Eesmärgi saavutamise olulise vahendina on HF näinud Riigikogus heaks kiidetud Eesti haridussüsteemi arengukontseptsiooni, mis määratleb hariduse rolli ühiskonna arengus ja pikaajalise arengu sihi, eesmärgid ning põhimõtted. See dokument oleks aluseks lühema perioodi tegevuskavade koostamisel.
Nägemus sündis aastatega.Haridussüsteemi kui väga inertse süsteemi arengu kavandamiseks on vaja pikaajalist tulevikunägemust. 1997/98. aastal koostati HF eestvõttel Eesti haridusstsenaariumid 2015. Need võimaldasid ühiskonna sidusust ja uuenemisvõimet kirjeldavas teljestikus määratleda neli oluliselt erineva iseloomuga piirkonda tingnimetustega: rahvuskeskne ehk rahvakoolide Eesti, korporatiivne ehk pidevalt algavate haridusreformide Eesti, rikaste ja vaeste ehk turuhariduse ja eliitkoolide Eesti ning lõpuks, interaktiivne ehk Õpi-Eesti.
On loomulik, et selles taustsüsteemis langes HF valik ühiskonna sidusust ja uuenemisvõimet väärtustavale Õpi-Eesti stsenaariumile, mis näeb elukestvas õppes ja õppivate organisatsioonide arengus eeldust ühiskonna jätkusuutlikuks arenguks ja igaühe elukvaliteedi tõusuks.
1998.aasta mais arutas riigikogu presidendi pakutud strateegiat Õppiv Eesti ja haridusministeeriumi ning HF koostöös valminud Eesti haridusstrateegiat. Arutelu lõpus sai valitsus ülesande koostada nende kahe dokumendi baasil Eesti haridussüsteemi arengukava aastani 2010. Tulemus, mis jõudis riigikokku 2001. aasta lõpul, püüab korraga astuda mitu sammu ja täita mitut eesmärki.
Poliitika on valikute tegemine. Oli viga, et riigikogu jättis 1998. aastal selgelt fikseerimata Eesti tuleviku jaoks väga olulise valiku Õpi-Eesti arengustsenaariumi kasuks, samuti selle, et välditaks pidevalt algavate haridusreformide, rahva- ja eliitkoolide ning turuhariduse stsenaariumides kirjeldatud arenguid. Ka toodud kokkulepete raames jääks erakondadele tegevusruumi oma ideoloogia ja programmiliste taotluste realiseerimiseks.
Huvirühmi ühendava kolmanda sektori organisatsioonina on HF käsitlenud end eelkõige riigivõimu partnerina. Pidades väga oluliseks kodanikuühiskonna arengut Eestis, on HF püüdnud ühtlasi edendada ühiskonna kõigi kolme sektori (avaliku, äri- ja kolmanda ehk mittetulundusliku sektori) koostööd hariduspoliitika sõlmprobleemide määratlemisel ja lahenduste leidmisel.
Sellest vaatenurgast peab HF haridusstrateegiast kui dokumendist olulisemaks koostamise protsessi, milles on kujunenud paljusid haridusalaseid ühendusi ja isikuid koondav õppiv organisatsioon. Selles protsessis on suur hulk asjaosalisi koos õppinud ja arenenud, õppinud koos töötama ja ühishuvide nimel kompromisse tegema.
Tee surnud punktist välja. Kuigi taotluslikult peaksid HF tegevuses osalema ka erakonnad, on nende osa foorumi senises töös olnud üsna tagasihoidlik. Ometi võiks HF olla heaks platvormiks erakondade hariduspoliitiliste programmide ja ideede testimisel. Kogemus on näidanud ka, et demokraatlike põhimõtete järjekindla rakendamise ja tulemuste tõlgendamise selguse huvides peab täpsustama otsustamise mehhanisme HF sees.
HF kavatseb ka edaspidi oma missioonist lähtuvalt pakkuda kõigile hariduspoliitika huvirühmadele, sh Eesti erakondadele platvormi hariduspoliitiliste sõlmprobleemide sõnastamiseks ja lahenduste otsimiseks.
Haridusstrateegilise protsessi edasiviimiseks on vaja:
Fikseerida Eesti pikaajaline valik Õpi-Eesti suunas liikumiseks riigikogu õigusaktiga;
Lähtuda sellest haridussüsteemi arengukavade koostamisel ja realiseerimisel , kaasates ühiskonna kõik kolm sektorit;
Muuta hariduspoliitilise protsessi jälgimine ja teisi eluvaldkondi puudutavate otsuste hariduspoliitilise mõju hindamine riigikogu regulaarseks tegevuseks sarnaselt välispoliitilise protsessiga.
