Mirja toimetab pimedate helikandjal ilmuvat lehte
KUUKIIR ON PIMEDATELE VALGUSEKIIREKS. Kuukiir ilmub 1997. aastast ning viimased kolm aastat on lehe peatoimetajana tegev olnud Mirja Kapanen. Kümme korda aastas ilmuv Kuukiir on pimedatele üheks valgusekiireks nende tavainimese elust erinevas maailmas. Mõistagi pole nägemisvõime kaotanud inimestele mõtet trükkida paberil väljaannet.
Kuukiir ilmub helikandjal – kogu info salvestatakse tavalistele helikassettidele,” tutvustab Mirja enese toimetatud lehte. Pimedate infolehe toimetamine on küll veidi erinev tavalise lehe tegemisest, kuid peatoimetaja töö sisuliselt ikka sama.
Tuleb leida teemasid ja autoreid ning kogu laekuv materjal kokku panna. Mirjale laekuvad kaastööd on vormilt erinevad. Neid tuleb nii punktkirjas, kassettidele loetuna, kui ka tavakirjas või arvutifailidena.
Mirja korrigeerib, paigutab artiklid tähtsuse järjekorda, teeb parandused, laseb kogu materjali välja printida ja annab siis lehe üle tehnilisele toimetajale, kes organiseerib helisalvestuse ja kassetide paljundamise.
Lindile lugemiseks kasutatakse raadiodiktorite või vabatahtlike abi. Kuukiirel on ligikaudu 100 lugejat. ”Info kättesaamine on pimedatele olnud ikka probleemiks ning eks me püüa oma lehega seda lahendada,” märgib Mirja.
SUHKRUHAIGUS VIIS NÄGEMISE. Mirja lõpetas Meditsiinikooli cum laude Sukruhaigus hakkas Mirjat kimbutama juba koolipõlves. Vaatamata igakülgsele ravile ei õnnestunud tüsistusi vältida ning seitse viimast aastat on Mirja elanud valguseta maailmas. Kogu elu on teda aga huvitanud kõik, mis seotud meditsiiniga. Peale Tallinna 46. keskkooli lõpetamist saigi seepärast edasiõppimiseks valitud Tallinna Meditsiinikool, mille Mirja ka 1990. a. farmatseudina cum laude lõpetas.
Kuni päris pimedaks jäämiseni järgnes töö mitmes Tallinna apteegis. ”Usun, et mulle sobis farmatseudi amet. Selle töö juurde kuuluvad täpsus, konkreetsus ja korralikkus. Julgen väita, et minu iseloomus on need omadused olemas ning ma hindan neid kõrgelt kõigis inimestes,” ütleb Mirja.
Õpitud erialast on Mirjal kasu olnud. ”Kõikvõimalikest rohtudest ja ravimtaimedest on ikka kasulik palju teada, eriti kui elu jooksul neid mitte just vähe tarbida ei tule,” hindab ta õpitut.
HELIVÄLJUNDIGA ARVUTI ON HINDAMATU ABIMEES. Pimedate kohta on neil, kes end nägijateks peavad, oma arvamus. Mirja lükkab tavaarusaamu ümber.
”Ma usun, et elus saab alati hakkama, kui on tahtmine hakkama saada. Palju sõltub endast. Mulle on toeks sõbrad ja abivahendid. Ilma heliväljundiga arvutita ei kujutaks ma oma elu enam ette. See on ka minu peamine töövahend. Kui ikka vahel väga raske on, aitab mind alati hea raamat, mida ma kas kuulan või punktkirjas loen,” selgitab Mirja.
”Viimasel ajal on hakanud tasapisi muutuma ka end terveks pidavate inimene suhtumine minusugustesse puuetega inimestesse. Alati ei peeta enam pimedat inimest automaatselt ka vaimselt alaarenenuks,” arutab naine.
Mirja sõnutsi on pime tegelikult samasugune, nagu kõik teisedki, tal lihtsalt puudub nägemismeel.
“Mina püüan oma füüsilist vajakajäämist kompenseerida vaimu ja mõistuse teritamisega. Usun, et olles väike ja nõrguke füüsiliselt, tuleks seda enam üritada saada suuremaks ja jõulisemaks vaimult,” võtab Mirja jutulõnga kokku.
