Georg on üle poole sajandi rattaid parandanud
Pool sajandit rattaid putitanud. Jalgratas on inimkonna üks väärt leiutisi ning ei kao kaherattaline sõiduk üha enam pealetungivate autode eest kuhugi. Selles on ka tuhandeid kilomeetreid rattasadulas läbinud mees, kes ratastest kõike teab, kindel.
”Igapäevased rattaretked olid aastaid mulle harjumuseks. Nüüd enam linnatänavail eriti hästi sõita ei julge. Meie liikluskultuuritus on selline, et ajab hirmu nahka,” tõdeb Kooga. Ja lisab, et kõigil rattureil tasuks enesele muretseda vilkuvad tuled ning mida rohkem neid ratta ja enese küljes on, seda parem.
Rattal ja rattal on suur vahe. Selle teeb Kooga kindlaks kiiresti. Sadu rattaid korda teinud mees tuleb nõu ja jõuga ikka appi neile, kel oma jalgrattaga mingi mure. ”Alles eile käisin Õismäe rattapoes noort mehaanikut aitamas,” räägib Kooga.
Moes olevad mägirattad Koogale ei meeldi. ”Neil pole ju õige jalgratta välimust ja nad ei kõlba linnatänavatel sõitmiseks. Päris naljakas on vaadata, kuidas neil asfaldil turnitakse,” naerab põline rattamees ja lisab, et näiteks Rootsis juba tänavatel naljalt mägiratast ei kohta.
”Tänapäevaste rataste kvaliteet on aga alla käinud. Materjalid, millest rattaid tehakse, pole enam nii head. Muidugi tehakse ka nüüd suurepäraseid rattaid, kuid need on väga kallid. Kui aga keegi tahab endale uut jalgratast soetada, siis tuleks valida kallim sõiduriist. Need rattad, mis maksavad alla 5000 krooni, lagunevad kiiresti,” teab Kooga.
Jalgrattaga läbi elu. Georg on vaatamata kõrgele eale erksa mäluga ning ka füüsiliselt annab aastakümneid noorematele veel silmad ette.
”Mina võistlesin esimest korda jalgrattal täpselt samal päeval, kui meie olümpiasangar Kristjan Palusalu, kes Berliini olümpial kaks kuldmedalit võitis, toodi õlgadel presidendi lossi ette Kadriorgu. Võistlesin siis Kadrioru ringteel ja võistluse korraldas Tallinna Jalgratturite klubi,” mäletab mees enam kui poole sajandi tagust päeva aastal 1936.
Georg on pärit Kadriorust, Weizenbergi tänavalt. Tema isa oli sildade insener, kes tahtis ka riigivanema Konstantin Pätsu suveresidentsi Lükatile elektrijõujaama ehitada. Väike Georg käis isaga koos isegi loodimas. Aga sõda tuli vahele. Georg käis isa jälgedes. Peale sõda lõpetas ta TPI maanteede insenerina ja töötas Maanteede valitsuses, kuid sport haaras noore mehe jäägitult endasse.
Siis sõitis noor Kadrioru poiss esimese Eesti rekordi 5 km distantsil. Suure karjääri katkestas suur sõda, mobilisatsioon viis Georgi Punaarmeesse.
Rattasõit oli aga saanud juba niivõrd südamelähedaseks, et Georg jätkas ka peale seda ning võib end pidada esimeseks Eesti trekiratturiks, kes kuulsal Tuula trekil võistles. Selgituseks olgu öeldud, et Eesti siis enam trekke polnud.
Loomuliku jätkuna tuli treeneritöö, kuid eelkõige tuntakse Koogat kui võrratut rattamehaanikut, kelle sarnast teist Eestis ei leia.
Vana mehe mure. Georg elab ühetoalises Õismäe korteris, mis lisaks talle on koduks ka leitud hundikoerale Diksile ja paljudele ratastele ning tagavaraosadele.
Vanal mehaanikul olid omad remondiboksid garaaides, viimati oli üks ilma ukseta ruum omas majas, kuid kõik need on käest võetud. Sestap ka suur segadus korteris. Ehk on mõnel jalgrattahuvilisel vanale mehaanikule pakkuda mõni ruum, kus ta saaks oma paljudele vajalikku tööd jätkata?
