Marek Helinurm jahib taas autovargaid
“Ega meie töös suurt midagi muutunud ei ole. Paljud pätid on aastate jooksul tuttavaks saanud. Nemad on nüüd oma hierarhias tõusnud juhtivatele kohtadele. Palju on uusi “tegijaid”, märgib Helinurm. “Autovarguste arv on meeletult tõusnud. Põhjusi on mitmeid. Puudub kasvatustöö noorte hulgas, samas on ka paljud autoomanikud lohakamaks muutunud,” teab Helinurm.
“Olen nüüd kuu aega taas politseiametis olnud ning esmaseks ülesandeks saab olema kaadrivalik ja politsei hea maine taastamine, mis on autojälitustalituse osas vahepeal alla käinud,” selgitab Helinurm lähiülesandeid ja lisab, et tema grupp suudab edu saavutada vaid meeskonnatöös.
“Kõik peab põhinema vastatikkusel usaldusel, kui usaldust ei teki, pole edu loota,” on ta kindel. Autojälitusgrupi suurus sõltub vajadusest ning seda arvu ei taha Helinurm nimetada. “Omal ajal saime selle tööga kolmekesi hakkama. Nüüd enam mitte, autovarguste arv on sedavõrd suur. Ainuüksi tänavu mais, juunis ja juulis on Tallinnas varastatud kokku 422 autot,” toob Helinurm näite.
Paljud inimesed, kellelt auto varastatud, ei julge politseile öelda, et nad ostsid varastatud auto tagasi. “Meil oleks aga abi igast telefoninumbrist,” märgib Helinurm.
Tasub mõelda lisaseadmetele. Marek Helinurm paneb autoomanikele südamele, et kui juba kord auto soetatakse, tasub mõelda ka vargustevastastele lisaseadmetele. “Kui juba ostetakse mitusada tuhat krooni maksev auto, tuleks kindlasti veel kulutada mõni tuhat, et autole lisaseadmed paigaldada, mis kaitsevad varguste eest. Enamuses kaovad autod, milledel puudus alarm, immobilaiserist rääkimata. Roolilukk vargaid ei peata. Auto vargus võtab varaste grupil aega 30 sekundit, kõige enam minuti. Alarm suudab neid peatada,” teab Helinurm.
Kõige enam varastatakse Tallinnas 10-14 aastat vanu masinaid, millede varuosi on kerge müüa. “Paarikümne aasta vanuseid autosid enam eriti ei varastata. Nendega pole varastel suurt midagi teha. Enam kui pool Tallinnas tänavu varastatud autodest olid valmistatud kaheksakümnendate aastate lõpus või üheksakümnendate alguses,” selgitab Helinurm.
Tagasi politseis. Sportlasena tuntust kogunud Marek Helinurm alustas politseis tööd pärast tippsportlase karjääri lõppu 1994. aastal. 17. aastat püsiva Eesti 400 m tõkkejooksu rekordi (49,86) omanik asus tööle keskkriminaalpolitseis ning tegeles seal nimelt autovargustega. Edasi viis tee majanduspolitseisse, kuid 2000. aastal sai ühtäkki politseitööst villand. Põhjuseks pidevad politseireformid, mis loodetud tulemusi ei andnud.
Pakuti uut väljakutset Tallinna Ratsaspordibaasi direktorina ning ka ise ratsutamist harrastav Helinurm nõustus. Seda enam, et üks tema, ja seitsmekordse laskesuusatamise maailmameistri Kaija Parve kolmest tütrest on ratsutamisse väga kiindunud. Helinurmede perekonnale kuulub Eesti takistussõiduhobuste paremikku kuuluv Gimenei.
Taas asus Helinurm politsetööle alles tänavu juulis. Politseitöö on talle alati huvi pakkunud, nendib mees. “Töö on huvitav ning juba sportlaseteed sammudes tundsin selle vastu huvi. Samas olen alati tahtnud teha midagi sellist, kus ma saan inimesi aidata. Politseitöö sellise võimaluse annab,” märgib Helinurm.
