Eesti arhitektuuri esimene tähis saab 100-aastaseks
Vahepeal punaarmee ning Saksa sõjaväe käsutuses olnud juugendstiilis maja on kavandanud arhitekt Georg Hellat ning tegemist on esimese hoonega, mille eestlasest arhitekt projekteeris Eesti tellijale.
1902. aastal ehitatud hoone renoveerimiseks kulus seitse miljonit krooni. Autentsust on säilinud vähe, enamjaolt on sisekujundus ümber tehtud. Raha laekus seltsi liikmemaksudest, fondidest ning eraisikutelt. Suurtoetajateks olid ka Soome organisatsioonid.
EÜS-i majas sõlmiti 1920. aastal Soome Vabariigi ning Nõukogude Venemaa vahel rahuleping, millega viimane tunnustas esmakordselt iseseisvat Soome riiki.
Eesti-Soome sõprussuhete tähistamiseks on maja ees mälestusmärk ning Soome tuba, kus ripuvad mälestustahvlid Eesti Vabadussõjas langenud soomlastele ning Soome vabaduse eest võidelnud EÜS-i liikmetele.
Hoones on igapäevane eluruum, kus on teler ning saab lugeda ajalehti, veel on raamatukogu ning teisel korrusel vilistlastele mõeldud puhketuba. Seltsi vanamehe Raul Sulbi sõnul on vilistlastel tuppa pääsemiseks oma võtmed, et siis seal konjakit juua, sigarit suitsetada ning ilmaasju arutada. EÜS-il on 600 vilistlast, kokku on seltsil 813 liiget üle maailma.
Kõige tähtsamaks ruumiks on vapituba, kus toimuvad tseremooniad ning noorliikmete kasvatustunnid. Majas on suur saal, mida vahepealsetel aegadel kasutati võimlana, ning õlleruum keldrikorrusel, kuhu naisi ei lubata.
Pärast Nõukogude vägede Eestisse sisenemist võttis punaarmee hoone 1940. aastal enda käsutusse, Saksa okupatsiooni ajal kasutas maja Saksa sõjavägi.
Pärast maailmasõda kasutati EÜS-i maja saali võimlana, 1950. aastatel paigutati sinna Tartu Ülikooli sõjalise algõpetuse kateeder. 1950. aastate teisest poolest kuni 1974. aastani oli hoones Tartu ülikooli arvutuskeskus. Pärast kapitaalremonti samal aastal anti maja kehakultuuriteaduskonna käsutusse, mille kateedrid asusid seal kuni hoone tagastamiseni Eesti Üliõpilaste Seltsile 1991. aastal.
