15 aastat liberalismi teel

Neljast IME ettepaneku allkirjastajast on kaks jäänud akadeemilisse sfääri, kahest on saanud poliitikud. Praegu peavad poliitikud kunagist teksti akadeemiliseks, professorid aga poliitiliseks.

Õigus kaldub olevat teadlaste poolel, sest vaid poliitiline tekst võib rahumeeli jätta arvesse võtmata maailmas kehtivad üldised seaduspärasused. Näiteks selle, et demokraatliku riigikorralduseta pole võimalik toimivat turumajandust pikaks ajaks üles ehitada. IME ettepanekus ei sisaldu ridagi riikliku iseseisvuse ega vabade valimiste kohta.

Poolenisti nomenklatuursetel tegijatel polnud julgust ega ka vajadust demokraatiat ja vabadust nõuda. Sellega tegelesid 1987. aasta augustis hoopis teised inimesed. Need, kes julgesid, kuid kellele veel tänapäevani heidetakse ette võhiklikkust majandusküsimustes.

15 aasta jooksul on Siim Kallas majanduslikes vaadetes kahtlemata Edgar Savisaarest järjekindlam olnud. Õigemini, Kallas kujunes liberaaliks juba 1980. aastate lõpus, Savisaarel on see tee olnud hoopis pikem ega ole veel tänaseni lõpuni käidud.

Palju aastaid on Kallas ja Savisaar olnud majandusküsimustes veriseimad oponendid. Aga märtsis saabub järgmine verstapost – riigikogu valimiste järel selgub, kas kaks erakonnajuhti jõuavad järjekordsele majanduspoliitilisele kokkuleppele või mitte. Sest ilmavaadet võib “peatada” aastaks, mitte neljaks aastaks.

Kallasel on võimaliku kokkuleppe saavutamiseks palju vähem kauplemisruumi kui Savisaarel, sest Kallas on oma poliitilise karjääri selgroo loonud just majandusest ja rahast. Savisaar mitte, mistõttu võib ta senised loosungid palju ohutumalt üle parda visata. Nii, nagu ta kunagi IME järellainetuses lõpuks Kallase krooni kasuks pidi loobuma talongidest ja Moskva-kesksest rahasüsteemist.