Auschwitz tõi Ungari kirjanikule Nobeli preemia
Eesti keelde seda autorit tõlgitud pole. Meie kirjanikele ja tõlkijatele ütleb see nimi väga vähe, kui üldse midagi. Kirjanike Liidu esimees, tõlkija Mati Sirkel tunnistab: “Tean Imre Kertészist ainult niipalju, et olen tema nime varem kuulnud, ja seda, mida praegu Rootsi Akadeemia koduleheküljelt loen.”
Tuntud ungari kirjanduse eestistajat Tiiu Koklat uudis hoopis rabab: “Mind üllatab see küll kõvasti! Olen temalt kunagi mingis ungari ajakirjas lugenud ühte juttu või novelli ega osanud sellele mingit tähelepanu pöörata. Niisugune traditsiooniline. Oleks tema asemel välja pakkunud kümme teist nime.”
Nagu Kokla, teab ka teine teenekas tõlkija Edvin Hiedel palju paremini Imre nimekaimu Akos Kertészit. “Imre Kertészit tean ainult nimepidi. Ka seda, et teda on palju tõlgitud,” lausub Hiedel, ja lisab, et Kertész tähendab ungari keeli aednikku. “Eestisse pole vastne nobelist jõudnud ilmselt see-tõttu, et kirjastajad pole huvitatud ungari kirjanduse avaldamisest. Minu neljast ungari autori käsikirjast on avaldatud vaid üks, kolm ootavad järjekorras. See anglosaksi laine pole veel taanduma hakanud. Ka on Eestis vähe ungari kirjanduse tõlkijaid.”
Kirjanikuna on Kertészit enim mõju-tanud noorukina kogetud surmahirm. Ta pöördub oma raamatutes pidevalt tagasi Auschwitzi, kuhu sattus teismelisena Ungari juutide represseerimise aegu. Tema jaoks polnud Auschwitz erandlikult ilmnenud võõrkeha, mis tegutses väljaspool normaalset Lääne-Euroopa ajalugu. See oli paratamatu tõde inimlikust allakäigust modernses eksistentsis. “Kui ma mõtlen uuest romaanist, mõt-len ma alati Auschwitzist,” on Kertész öelnud.
Juudi päritolu Imre Kertész sündis 9. novembril 1929 Budapestis. 1944. aastal deporteeriti ta Auschwitzi ja sealt Buchenwaldi, kust ta ime läbi 1945. aastal vabanes.
Tagasi Ungarisse pöördudes töötas mees 1948–51 ühes Budapesti ajalehes, kuni ta poliitilistel põhjustel vallandati. Pärast kaht aastat sõjaväge sai Kertészist vabakutseline kirjanik ja tõlkija, kes on ungari keelde vahendanud selliseid saksa autoreid nagu Nietzsche, Hofmannsthal, Schnitzler, Freud, Roth, Wittgenstein and Canetti. Kõik need autorid on olnud tähenduslikud ka tema enda loomingu puhul.
Kertészi esimene romaan “Saatusetus” (Sorstalansig) sai ilmumisloa alles 1975. aastal. ”See on lugu nooruki kujunemisest täiskasvanuks natsistliku koonduslaagri karmides tingimustes,” kirjeldas Eesti tegut-seva Ungari Instituudi juhataja Urmas Bereczki.
Alguses ei tahetud romaani avaldada, ja kui see lõpuks ilmus, vaikis kirjandusavalikkus selle maha. Kertész on sellest kogemusest kirjutanud 1988. aastal ilmunud raamatus “Ebaõnn” (A kudarc). See romaan on vaadeldav teise köitena triloogiast, mis algab “Saatusetusega”.
Kolmas köide on “Kaddish sündimata lapsele”, 1990 (Kaddis a meg nem születetett gyermekért). Kaddishiks kutsutakse juudi palvet oma surnute eest. Triloogia viimases osas ilmub taas kahe eelmise romaani peategelane György Köves, kelle kaddishi lausub laps, kes keeldub sündimast maailma, mis võimaldab Auschwitzi.
Kertész on kirjutanud veel teosed “Jälitaja” (A nyomkeresó, 1977), ”Detektiivilugu” (Detektķvtörténet, 1977), “Inglise lipp” (Az angol labogó, 1991), ”Protokoll” (Jegyzokönyv, 1993), ”Keegi teine” (Valaki mįs, 1997), samuti essee ”Holokaust kui kultuur” (A holocaust mint kultśra, 1993). Tuntud on ka tema 1992. aastal ilmunud “Galeeripäevik” (Gilyanapló).
Kertész on pälvinud Ungaris mitmeid kirjandusauhindu (1983 Milan Füsti nimeline preemia, 1989 József Attila preemia, 1992 Sorosi elutööpreemia, 1996 Mįrai-preemia), 1997. aastal peeti teda Ungari kõrgeima riikliku auhinna, Kossuthi-preemia vääriliseks.
Kirjaniku tööd on tunnustatud ka välismaal: 1995. aastal sai ta Brandenburgi kirjandus-auhinna, 1997 Friedrich Gundolfi auhinna saksa kultuuri tutvustamise eest välismaal, 2000 Herderi-preemia ja ajalehe Welt kirjanduspreemia ja 2001 Saksamaal kõrgeima kunstnikule omistatava ordeni (Pour le Mérite).
