Eesti filmitaevas süttis kolm tähte
Hele Kõrele tuli teade, et tema hakkab filmis “Nimed marmortahvlil” mängima naispeaosalist Martat nagu välk selgest taevast. Lavakunstikooli viimase kursuse tudengid tegid kõik eelnevalt pisikese proovivõtte ega osanud rollide jaotumist ennustada. Teada oli vaid see, et nende kursuse juhendaja Elmo Nüganen plaanib filmi reĻissöörina kaasata enamiku kursusest.
“Marta on filmis armastusliini tõttu, et sõjaajale veidi romantilisemat ja helgemat poolt juurde anda,” räägib esimest teatrihooaega alustanud Hele. “Film on minu jaoks juba seetõttu eriline, et seal osalevad kõik lähedased sõbrad-kursusekaaslased. Muidu aga peaks filmi temaatika puudutama kõiki eestlasi.”
Hele jaoks erines filmitöö teatrist eelkõige seepärast, et puudus võimalus ennast nö soojaks mängida. Loota ei saanud ka vigade parandusele. Esimestel võttepäevadel Haapsalu rongijaamas piiras näitlejaid suur hulk välklampidega fotograafe ja uudishimulikke ajakirjanikke.
“Esialgu häiris sebimine päris kõvasti,” tunnistab noor näitlejanna. “Mõtlesin, kas see jääbki nii, et iga minu sammu jälgitakse, kõik pannakse kirja ja pildistatakse üles. Hiljem saime õnneks rahulikult oma võttegrupiga tööd teha.”
Kersti Heinloo – stiilne, külm ja eduhimuline beib
Kersti Heinloo armus filmimaailma juba aastaid tagasi. Vaid lühike episood filmis “Georgica” ja üksainus võttepäev suutsid noore naise lummata kaamerate surinast. Polnud pikka mõtlemist, kui reissöör Marko Raadi assistent helistas ja kutsus “Agent Sinikaela” proovivõtetele. Kersti ise arvab, et Sinikaela tüdruksõbra rolli pakuti talle sobivuse tõttu Mait Malmsteniga. Nad moodustasid stiilse eduinimeste tandemi.
“Lõpptulemusest jäi igatahes väga hea mulje,” tunnistab esimese suure filmirolliga maha saanud näitleja. “Seda filmi ei saa vaadata ainult ühe silmaga, see eeldab ikkagi kaasamõtlemist. Eriti nauditav oli reissööri ja operaatori harmooniline koostöö. Minu tegelaskuju jäi võibolla veidi laialivalguvaks ja ähmaseks. Ei saanudki aru, mis temast filmi lõpus sai.”
Heinloo tõdeb, et filmis kujutatud moodsate kontoriinimeste maailm jääb talle elus kaugeks. Viimse karvani viimistletud soeng, detailitäpne meik ja stiilne pükskostüüm mõjusid esialgu lausa võõrastavalt. Filmitöö üllatava poole pealt tõstab näitleja esile hilisemat stseenide kokkumonteerimist. Üles-võetu põhjal saaks hiljem teha ka küm-ne erineva stsenaariumiga linateost.
“Ma pole mänginud teleseriaalides,” arutleb Heinloo. “Kõige raskem oligi kohustus keskenduda väga lühikesele hetkele.”
Eesti filmidest rääkides tunnistab Heinloo, et ühtegi sellist lemmikut tal pole, mida võiks pikkade repliikidena tsiteerida.
Piret Laurimaa – iga mehe unelmatenaine
Piret Laurimaa astub kinopubliku ette jõulude paiku linastuvas filmis “Juhtumisi maal”, kus mängib üksiku mehe unelmatenaist. Tema filmipartneriks on seriaalist “Vanad ja kobedad” tuntud Väino (Henrik Normann).
Publik saab näha kaadreid noortest armunutest, kes kepslevad aasadel ja kümblevad päikeseloojangul mererannas. Filmis on tubli annus nalja ja romantikat.
“Ju ma siis sobisin kujutlusega niisugusest naisest,” arvab Pärnu teatri näitlejanna. “Kui oled hommikust õhtuni kellegi teise näo, riiete ja mõtetega, siis mõjub see tegelikult üsna värskendavalt. Ühel hetkel taas endana ärgates tunned, nagu oleksid käinud puhkekodus iseenesest välja puhkamas.”
Piret Laurimaa vaatab komöödiaid hea meelega, tähtis vaid, et naljad ei ületaks hea maitse piire. Filmis romantilist tibi mängides ei pidanud Laurimaa ise nalja viskama, vaid tegema rolli täie tõsidusega. Mida tõsimeelsemalt tibulindu mängida, seda vähem tõsiselt võetav ta on.
“Ega taolised naised pikkade sõna-võttudega esine,” räägib Piret. “Tähtis on õrnus, siirus ja romantika. Ja kaunis välimus. Eks mind ilustati selle tarbeks ikka hoolega.”
Laurimaa tunnistab, et läbi aegade on talle meeldinud vene filmid ja näitlejad. Neis on kirge ja ehedaid karaktereid.
