Jaan paneb inimese armastusega näitlema
Veinmann jäi pidama, Urvet loobus viimasel hetkel. “Ma ei tea siiani, miks ma tollal kõhklema lõin. Tean ainult, et olen seda kui tegemata jäänud asja endas 34 aastat kaasas kandnud,” räägib 1989. aastast Harrastusteatrite Liidu esimees ja juhataja olnud Jaan Urvet rahulikul häälel.
“Häirima jäi. Nüüd õpin alates augustist Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli magistriõppes. Muidugi olen ma seal kõige vanem, peaaegu vanaisa,” hakkab ta muhelema. “Mängime koos Andres Dvinjaninovi, Tiit Palu ja veel mitmete lavastajate-teatriinimestega nukkudega, õpime nukureiid. Tegelikult on see väga kasulik ja tõsine töö – oma lavastustes olen alati püüdnud esemeid maksimaalselt hingestada.”
AMATÖÖRID JA PROFID. Jaan Urvet on värske vanaisa ka päriselus. Elu liikumapanevaks jõuks peab ta usku, lootust ja armastust. Nii konkreetses mõttes kui ka üldiselt. Tema Teoteatris lavastatud Alonso Alegria draama “Niagaara” valiti selle aasta eesti harrastusteatrite esimeseks ja maailma 14 parima lavastuse hulka.
Lisaks 25 tuhande kroonisele preemiale esindatakse Niagaaraga Eestit 2003. aastal ülemaailmsel amatöörteatrite festivalil, mis toimub 13.-19. juulil Halifaxis, Kanadas.
“Niagaara edu põhjus võib olla selles, et olen seda tükki 1992. aastast endas kandnud. See tükk räägib meestevahelisest sõprusest, üksteise mõistmisest ja ka armastusest. Muidugi on tegu ülitugeva materjaliga, Peruu kirjanik Alegria on kirjutanud eelpoolnimetatud asjadest lausa piibli kaaluga teksti, milles me koos näitlejate Andres Liivaku ja Kristjan Kuntuga kogu aeg uusi kihte, alltekste ja nüansse avastame. Niagaara lugu peab tunnetama, seda on raske, peaaegu võimatu mängida,” jutustab Jaan.
Teatrikorüfee ja endine kultuuriminister Jaak Allik olevat talle peale etenduse vaatamist öelnud, et tema ei saa aru, milleks on olemas teatrikoolid kui harrastusnäitlejad sellist tööd suudavad teha.
“Teatud mõttes võib hingega näitlev amatöör olla professionaalsem kui tuimalt leivatööd tegev näitleja,” teab Urvet.
Profi ja amatööri vahe peitub Jaani arvates eesmärkides. Viimaste eesmärgid olevat enamasti tagasihoidlikud. “Eluaeg olen kõigile sisendanud, et eesmärgid tuleb seada kõrgele. Kõiges, mida tehakse, et mitte iseennast asjata devalveerida.”
Ise tihedalt rakkes olev Jaan ütleb, et imetleb inimesi, kes peale päevatööd pere kõrvalt veel teatrisse proovi tulevad tegema. On nõus selliseid asju tegema ilma rahata ja uneajast.
“Nad saavad siin realiseerida selliseid tundeid, mida elus pole võimalik kogeda. Näitlemine on nagu saunalavale minek, siin ei loe, kes kui palju materiaalselt kindlustatud või millisel positsioonil on. Sageli tuleb kinnine inimene kõigepealt füüsiliselt lahti raputada. Siis läheb süda ka lahti.”
PREEMIA LÄHEB UUDE LAVASTUSSE. Niagaara etendus on päkapikkude ajaks mängukavaks maha võetud, sest siis on Jaani sõnul inimestel teised huvid. Uuel aastal mängitakse tükki kohalikule publikule edasi, et maailmafestivaliks valmis olla. “Pabistasin väga, kuidas algselt botaanikaias, Pätsu talu kõrvalhoone lakas mängitud tükk teatrilaval mõjub. Asjata – teatrisaali aura toob esile hoopis teise dimensiooni, keskendub sisule. Selles mõttes on mu elus nagu üks ring täis saanud, et kaks meest olen suutnud Niagaaraga maailmalavale viia,” räägib Urve.
25 tuhande kroonise preemia paneb Jaan Urvet uude lavastusse, mis valmib järgmiseks suveks Lõuna-Eestis asuvas Metsavenna talus. Sellest tuleb tükk Arto Paasilinna “Jänese aasta” järgi.
