Milleks meile supernaine
Psühholoogiaprofessor Mare Teichmann on pea et ainus, kes Eestis tegeleb küsimusega, mida läänes on uuritud olulise edasiminekuta kümme aastat. Küsimus ise kõlab nii: miks ei suuda kaasaegsed inimesed mahutada 24 tundi tööd, eraelu ja und ilma, et kuskilt matti lõikaks? Teichmanni vastus kõlab pauhti! kui ämber külma vett: meil kõigil on võrdselt kasutada 24 tundi. Kui sa sellega toime ei tule, oled ise süüdi. Päeva pikemaks ei venita, kui just kuradile kolme tilka verd ei kingi.
NIISIIS, ISTU JA ARVUTA. Professor David Guest on mees, kes kümme aastat tagasi asus uurima töö ja (era)elu tasakaalu sättimist, ja tegeleb juhtiva teadlasena sellega siiani. Mida tihedamaks inimese tööpäevad lähevad ja mida rohkem tuleb töö koju kaasa, seda süvenenumalt otsivad teadlased õnnevalemit.
“Teist nii demokraatlikku asja, kui igale inimesele antud 24 tundi, ma ei teagi,” räägib Teichmann. “Tekib küsimus, mida me teeme selle 24 tunniga.” Nii viitab Teichmann professor Guesti soovitusele: enne, kui üldse aega planeerima hakkad, jaga 24 tundi kolmeks ühikuks – kaheksa magamiseks, kaheksa tööks, kaheksa tundi tööväliseks ärkvelolekuks. Nüüd tasub hakata arvutama, et mis siis õigupoolest ajaga nädala sees juhtub.
Teatavasti on töönädal Eestis 40 tundi, ideaalis magame nädalas maha 56 tundi, seega jääb järgi 72 tundi töövälist aega. Viimase hulka jäävad tööleminekud ja –tulekud, olmevärk. Mis veel, ütleb audit teemal “kuhu kaob minu aeg”.
JULGE TEHA VALIKUID. Kui inimene ütleb, et tema prioriteediks on lapsed, tasub mõelda, mitu minutit päevas siis õigupoolest lastele pühendatakse. Kui vastuseks on näruselt väike number, on kaks võimalust.
Inimene “valetab”, sest taolist vastust ootab ühiskond või elab enda jaoks loomuvastaselt – pühendab suurema osa päevast sellele, mis ei ole tema prioriteet number üks.
Läänekad on välja mõelnud, kuidas palanseerimisega toime tulla. Esimene, mille nad soovitavad endale selgeks teha – aeg on ressurss nagu rahagi. Sellega on inimesed õppinud toime tulema, ajanumbritega mitte.
“Me loeme perioodiliselt üle lauajalgu, arvuteid, kahvleid ja nuge, aga ei auditeeri, kuhu läheb aeg,” toob Teichmann näite. Niisiis, alusta auditist. Punktiks nr 2 sobib soe soovitus inseneriteadlastelt: kõikvõimalikku tegevust planeerides tasub neist iga jaoks jätta reservaega. Nii ei löö jalust, kui töö lõpetamisele kulub tunni asemel kogemata kombel poolteist.
“Kolmandaks soovitan õppida ütlema “ei” ja mitte end seejuures süüdi tundma. Kui olen selleks nädalaks 72 tundi töövälist aega ära planeerinud ja keegi tuleb ahvatleva ettepanekuga midagi tema heaks teha, siis vastus on üks: hea meelega, aga sel nädalal on prioriteedid paigas. Teen seda järgmisel nädalal,” soovitab Teichmann.
Neljandaks soovitab psühholoogiaprofessor kindlaks teha, kust aeg “lekib”. Kui iga päev kulub tund poeskäimisele, siis kas pole mõttekas teha seda kord nädalas poolteist tundi, toob ta näite.
Kui silme eest ajab mustaks tunnipikkune tööle- ja kojusõit, siis – kas keegi sunnib sind selleks? “Mina näiteks leidsin, et Nõmme kodus akna taga käivad oravad on minu jaoks tähtsamad kui linna tööle sõiduks kuluv aeg,” viitab Mare Teichmann ühele oma valikutest. Räägib otsa Istanbuli ärimehest, kes otsustas aega hommikuste liiklusummikute arvelt kokku hoida ja kella kuueks tööle minna. Lõpetas see õnnelik mees tööasjad keskpäevaks. Siit mõtteaine tööandjatele: kui tark on kella kaheksaks tööle tulema sundida inimest, kes kaks tundi laua taga ärkab?
Kohanejal kergem. Üldse nimetab psühholoogiaprofessor õigustusi laadis “mis mul üle jääb, kaks last toita” õpitud abituseks. Ka naisel, kelle mees kahe lapsega üksi jätnud, on olemas valikud.” “Kui sa ikka päevast päeva nurised, et vaene laps peab õhtu otsa üksi kodus olema, sest sina oled tööl, siis lahenda olukord. Mis siis õigupoolest on su prioriteet – laps või töö? Julge teha valikuid,” ütleb professor.
Võiks ju oletada, et koos vene ajaga kadus prügikasti ka mõtteviis “naine toidab kuus last ja mehe,” vaatlus näitab midagi muud. Supernaise kompleks – lapsed ja kodu nagu kataloogis, viimase peal karjäär ja seksikas keha mehele – on visa kaduma. Kuidas välja saab? Pane asjad järjekorda ja tee endale selgeks, mida tähendab sinu jaoks edu, nimetab Teichmann õnneliku elu valemi. “Kui edu tähendab roosat vannituba, siis ära nurise, kui selle hankimiseks pead kauem tööl olema. Ise tahtsid.”
