JÜRI ENGELBRECHT: Poliitika varjutab teaduse
Kuigi tõsiste prioriteetidena kasvas infrastruktuursete kulude eelarverida ja suurenesid tipptegijatele mõeldud lisaeraldised, ei õnnestunud põhieellarvele isegi tarbijahinnaindeksi kasvu lisada. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduskompetentsi nõukogule (TKN) laekus taotlusi kaks korda enam, kui eelarve seda ette nägi.
Ilmselgelt peab uuringutel olema tase. TKN on juba kuus aastat rõhunud lihtsale põhimõttele – teadusuuringud peavad olema teatud tasemel, ainult siis tõuseb neist kasu. Lihtsalt tuntud teadmiste rakendamist ei saa nimetada teadusuuringuks. Samas on rakendused tähtsad ja nende tarbeks on riik hoogustamas arendustegevust, toetajaks Eesti Tehnoloogiaagentuur.
Lühiajalisi teadusprojekte rahastab Eesti Teadusfond. Eesti teaduses puuduvad aga peaaegu riiklikud programmid, mis peaksid olema otseselt suunatud ühe või teise valdkonna vajadustele.
TKN rakendas ka selles soovituste andmise voorus oma põhimõtteid, nõudes taseme kõrval ka kriitilist massi (s.o piisava suurusega uurimisrühma) ning rõhudes järjepidevusele. Esitatud 282 taotlusest tunnistas TKN oma taseme ja kriitilise massi poolest nõuetele vastavaks 249, millele lisandus veel 7 ühe alateemaga soovitust. Mittesoovitatute seas olid ka mõned grandiprojektid, mille taotlused tuleks esitada Eesti Teadusfondile. Positiivselt paistsid silma asutused, kus teadustase on tõusnud ja kaasatud noori.
Haridus- ja teadusministeerium lisas finantseerimisotsusele poliitilise varjundi. Nimelt otsustas ministeerium, et sihtrahastada tuleb teemasid, mis ühel või teisel põhjusel TKN-i hinnangul lati alla jäid. TKN-i hinnangukriteeriumiks oli seejuures eeskätt tase, vaid vähestel juhtumitel oli mittefinantseerimise ettepanekul aluseks nn kriitilise massi puudumine.
Tõsi, ülikoolidel on vaja mõtelda strateegilistele suundadele, mille hetkeseis ei vasta TKN-i kriteeriumidele. Hoovad nende suundade rahastamiseks praeguse teaduse finantseerimise juures puuduvad, kuid seda ei tohiks korvata hästi töötanud teadlaste arvelt.
Hästi töötanud teadusrühmad kaotavad. Ministeeriumi otsus tähendab, et hästi töötanud teadusrühmade rahastamine aastal 2003 väheneb, kuna rahastatavate teemade ring kasvab. Rahastamise vähenemine puudutab ka tippkeskusi nendele määratud lisaeraldiste kõrval.
Loodetavasti annab ministeerium vähendamisele ka põhjenduse, nagu nõuab kehtestatud sihtfinantseerimise kord. Lisatud teemade puhul on suures osas tegemist rakendusuuringutega, olgugi et äsjane riigikontrolli audit juhtis TKN-i tähelepanu vajadusele soovitada finantseerimiseks just alusuuringuid, et kindlustada riigi sotsiaalmajanduslikuks arenguks vajalik teadmiste baas.
Ja kui seaduses on ette nähtud hoovad riiklike programmide kaudu arendustegevuseks ja rakendusuuringuteks, aga riik pole neid algatanud, siis kas seetõttu tuleb ära segada põhimõttelised tegevused?
Enamik ministeeriume on kindlustanud oma eelarves vahendid rakendusuuringuteks, haridus- ja teadusministeeriumil on see rida napp, suunatud vaid eesti keelele ja rahvuskultuurile. Ja kui räägitakse vajadustest, siis kas on olemas ka vajalik tase taolisteks uuringuteks? Loodud on pretsedent, kus poliitika varjutab teadustaseme.
Loodan, et Eesti teadussüsteem on arenenud piisavalt tugevaks, et juhtumi kogemusest õppida ja teha otsuseid, mis lubavad kindlustada teadustaset ning selgelt mõtestada vajadusi. Kõik aga algab inimestest.
