Real Group nagu ABBA

Noorte rootslaste grupp on oma identiteedis julge ja mõnus Lauljate vokaal ei esinda just ületamatut taset

A cappella vokaal-grupid püüavad üksteise ületrumpamiseks leida atraktiivsuse, huumori ja hääleakrobaatika ainult endale iseloomulikku kokteili.

Publik jookseb selle žanri kontsertidele tormi just seetõttu, et lisaks kergestikuulatavale repertuaarile on oluline osa sportlikul momendil – milleks on inimhääl võimeline.

Kõige akadeemilisem vokaalgrupp – Kings Singers – hämmastab laia väärtrepertuaari kristallpuhta esituse, inimhääle võimete piiril balansserimise ning leebelt härrasmehelike naljadega. Real Group on selle žanri teine äärmus – tunneb end kõige kindlamalt pop-muusikas, tehes sealt ekskursse jazzi, folki ning multifilmidesse.

Vaatamata ühesele tonaalsusele, kahe Rootsi neiu ja kolme noormehe kava tüütama ei hakka. Sest vahelduseks lauldakse ABBA-t, omaloomingulist südamlikku “In the Eyes of the Child”, multifilmiparoodiaid, big bandi lugusid ning Rootsi rahvalaule. Ja kava pole ka pikk.

Muusikaliseks käekirjaks on kas kitsas seades ansamblilaulud või solisti jutustavad lood bändi saatel (“Never Fall In Love”). Tõsiseltvõetavaid hääleimesid ei kuule, kui, siis võib nimetada bass Anders Jalkeuse häälega imiteeritud “trummikomplekti”, mis on väsimatult täpne, ere ja uskumatult originaalilähedane.

Ka tema üksikud laulusoolo katked tõusevad valdavalt keskmise kõrgusega helipildis esile põrutavalt hea sügava tämbriga. Hea on ka poiste inimhäälde tõlgitud “instrumentaalgrupp”, mille tipuks oli meisterlik saksofonisoolo.

Naislauljad polnud vist parimas vormis, sest kahel korral tabas kõrv lausa intonatsioonivääratusi. ABBA “Dancing Queen” jäi nõrgaks nii energialt kui vokaalilt, eriti hale oli soprani kõrge klaveri-imitatsioon.

Kõlaliselt olid huvitavamad laulja ja big bändi versioonid 20. sajandi keskpaiga muusikast. Siin oli head ansamblikõla, stiilset soolovokaali ning mõnusaid “pillikõlasid”.

See-eest rahvalaulud jäid kuidagi hõredaks, ka tõid need teise poole alguselood (ebamugav alustada?) naisduo häälenõrkused välja. Publikule öeldi, et seda stiili on viljeldud Eestiski tuntud Põhjamaade koori-iidoli Eric Ericssoni kooris. Aga legendaarse koori kõlani siiski ei jõutud.

Pööre multifilmimaailma oli aga õigustatud - “Donald Duck’i” ja “Kolme põrsakese” lood olid leidlikult arranžeeritud ja mõnusa huumoriga lavastatud.

Igatahes on noorte rootslaste Real Goup oma identiteedis julge ja mõnus, vaatamata mitte just ületamatule vokaalile.