Töötasin Eduard Vilde muuseumi direktorina, kuid olin sunnitud uurima Tammsaaret, kui 1971. aastal anti välja käskkiri, et rajada tuleb Tammsaare muuseum ja see uus rajatav muuseum ühendati administratiivselt Vilde muuseumiga. Mul oli vaja luua Tammsaare muuseumisse ekspositsioon, mis adekvaatselt vastab tema olemusele. Võtsin kätte ja hakkasin ööd-päevad Tammsaaret üle lugema. Avastasin, et Tammsaarel on väga palju mõtisklusi, eriti “Tões ja õiguses”. Neid nimetatakse üleolevalt targutusteks – kuid mis muud on isegi suurte filosoofide raamatud? Sain aru, et Tammsaare mõistmiseks ja muuseumi rajamiseks pean selguse saama, millised on tema mõtted, kuidas kokkuvõtlikult neid mõtteid hinnata.

Eelduseks, et hakkasin inventeerima Tammsaare teostes väljendatud mõtteid, oli see, et olen Tartu Ülikoolis õppinud eesti filoloogia ainete kõrval ka loogikat ja psühholoogiat. Kui hakkasin Tammsaare mõtteid välja kirjutama, tekkis suur kartoteek. Siis selgus, et need haaravad terve inimese eksistentsi, kõiki inimkonnaprobleeme...

Kas enne teid ei oldud Tammsaaret sellest vaatepunktist lahatud?

Nii süstemaatiliselt ei oldud. Ma hakkasin nüüd neid mõtteid süstematiseerima. Veendusin, et Tammsaaresse tuleb suhtuda kui täiesti filosoofilise pretensiooniga mõtlejasse. Enne peeti teda lihtsalt väga mõtterikkaks kirjanikuks ja ka – mõtlejaks, aga nüüd avastasin rohkem juurde sellele, mis ma olin kuulnud. Ta oli süstemaatiline filosoofiliste probleemide endale selgitaja. Kas ta on professionaalne filosoof, seda on raske öelda. Aga kahtlemata on ta kultuurifilosoof.

Ma rajasin Tammsaare muuseumi ekspositsiooni ja kasutasin muidugi võimalust, et kujutada Tammsaare loomingut palju kõrgema mõtte tasemel, kui seda siiani oli tehtud. Et olin nii palju välja kirjutanud, avaldasin selle “Loomingu Raamatukogus” 1978. aastal Tammsaare 100. sünnipäevaks vihikuna “Tammsaare mõtteid ja mõtisklusi”, kus on märksõnadena kõik need probleemid, mida ma Tammsaare teostest leidsin. Nii tegi juhuslikult minu osaks langenud austav ülesanne minust Tammsaare uurija ja Tammsaare filosoofilise mõtlemisviisi avastaja.

Kuidas teie uurimine jätkus?

Pärast Tammsaare suurt juubelit 1978. aastal kirjutasin vaidluskirja küllaltki autoriteetsete kirjanike ja kultuuriisikute vastu, kes minu arvates ei olnud õigesti aru saanud “Tõest ja õigusest”. Tundsin, et Tammsaare uurijana võin oma mõtteid väljendada ja mulle ei vaieldagi vastu.

Jätkasin Tammsaare kui filosoofi uurimist. Ma hakkasin lugema saksa klassikalist filosoofiat, sest avastasin – Dostojevski, keda peeti Tammsaare suurimaks eeskujuks ja autoriteediks, on seotud huviga saksa klassikalise filosoofia vastu. Nüüd tekkis mul probleem – võib-olla Tammsaare ei olegi ainult Dostojevski poolt mõjutatud? Et uurin sedasama, mis mõjutas Dostojevskit? Ja siis selgus, et Tammsaare on samuti lugenud seda saksa klassikalist filosoofiat. Niisiis ei saa kitsalt näha ainult Dostojevski mõjutust, vaid saab näha ka, et saksa klassikaline filosoofia – Kant, Hegel, Schelling jt – on Tammsaarele mõju avaldanud. Mulle oli kõige suuremaks avastuseks see, et Kant on ka Dostojevskit mõjutanud.

Niisiis kirjutasin ma artikli “Tammsaare ja Kant” ning jõudsin suure sammu edasi – olin avastanud, et maailma üks suurimaid filosoofe on olnud Tammsaare üks huviobjekte. Kinnituse, et ma ei ole eksiteele sattunud, oli kohtumine Tammsaare tütre Riita Hanseniga. Kui talle mainisin, et olen välja selgitanud – teie papa on suurt huvi tundnud Kanti “Puhta mõistuse kriitika” vastu, siis selle peale ütles Tammsaare tütar, et papal oli kabineti laua peal “Puhta mõistuse kriitika” ja papa näis olevat isegi vaielnud Kantiga, sest ääre peal oli tal märkmeid tehtud ja oma arvamusi väljendatud.

Milline on kõige tähtsam Tammsaaret ja Kanti ühendav joon?

Kõige tähtsam on see, et Tammsaare on Kantilt võtnud eetika. Seda on väga kritiseerinud kommunistlikud kriitikud, eriti Hans Pöögelmann – et Tammsaare suhtub “Tões ja õiguses” revolutsiooni abstraktse humanismi ja abstraktse eetikaga. Aga Kantil ongi eetika, eetilisus kõige kõrgem nõue. See on Tammsaarele “Tões ja õiguses” üheks juhtmõtteks.

Neid, kes on öelnud Tammsaare kohta väga mahategevalt, on väga erinevaid ja väga palju. Kui esineb Tammsaare mittemõistmisi, ka praeguses Eestis, siis ma leian – kogu viga on see, et pole aru saadud, kes on Tammsaare, milline oli ta lugemus, millist valgust ta endasse vastu võttis, milliseid Euroopa filosoofilisi mõttesüsteeme ta aktsepteeris. Ta kasutas Euroopa ja kogu maailma kultuuri väärtusi, mõtles, seedis need endas läbi ja kasutas neid eriti “Tões ja õiguses”. Kes pilkavad Tammsaare töö väärtustamist, teevad seda ka Kanti, Goethe, Zola jt tema mõttekaaslaste kohta. Eriti filosoofilised on tema esseed.

Kuidas kirjeldate Käthe Hanseni isikut?

Minu arvates on üks asi Käthe Hanseni karakter ja psühholoogiline laad, kuidas ta käitus – see oli tõesti muljetavaldav ja atraktiivne. Aga minu suhtumine Käthe Hansenisse, keda ma tundsin 1956. aastast kuni 1979. aastani, tema surma-aastani – ja ma olin isegi Metsakalmistu kabelis tema ainuke matusekõneleja – on see, et meie ei tea, millist suurt rolli on ta mänginud nii Tammsaare loomingu, vaimupärandi hoidjana kui ka Tammsaare viimase korteris mööbli ja koduarhiivi säilitajana. Sest kohe, kui Tammsaare suri, nii muutus Käthe, kellel olid varem teenijad ja koduabilised ees ja taga, uueks perekonnapeaks. Ta sündis üleöö vapraks võitlejaks.

Käthest võib rääkida lugusid, kui ta sõja ajal läks Vene sõja-väeülema juurde ega lasknud maja lähedusse kaevikuid kaevata. Vene sõjavägi tahtis sadamat kaitsta, kuna Köleri tänav on sadamale väga lähedal. Käthe läks sõjaväeülema juurde ja ütles perfektselt vene keelt rääkides, et vaadake, see kahekordne puumaja on tulevane muuseum, ärge ehitage siia kaevikut, sest siis kandub ka sõjategevus maja lähedale ja maja võib hävida. Ja nii jäetigi kaevikuteehitamine ära. Tammsaare poeg Eerik ütles seda kommenteerides, et “nõnda meie mamma muutis rindejoont!”.

Kui tuli saksa okupatsioon ja Vene lennukid hakkasid Tallinnat pommitama, siis läks Käthe saksa sõjaväejuhtide juurde ja ütles perfektses saksa keeles, et see puumaja, sealt peab tulema kunagi muuseum – kas te ei paigutaks maja lähedale õhutõrje kahureid? Ja nii paigutatigi õhutõrjekahurid, mida okupatsiooni ajal nimetati flakkideks, kahel pool maja asuvate tänavate ristmikele.

Et meil on praegu Tammsaare romaanide uued väljaanded, tekstoloogiliselt viimase sõnaga, see on tänu Käthele, sest kodused arhiivid müüs ta riigile ära. Koduses arhiivis leidus unikaalseid dokumente nagu isikutunnistused, pass, kas või igasugu arveraamatud – viimasel ajal on avalikkus saanud teada, et Tammsaare on olnud aastast 1921 kuni oma surmapäevani 1940. aastal olnud ideaalne statistik-raamatupidaja, kes fikseerib iga päeva kulu lausa iga penni ja sendini.

Kas Tammsaare muuseumis kummitab või esineb mingeid anomaaliaid?

Tammsaare korteri üks anomaalia oli salapärane ving Tammsaare kabinetis enne muuseumi rajamist. Oma kohtumistel Tammsaare lese ja pereliikmetega kuulsin nende suurest murest, et kabineti kasutamist häirib imelik ving. Küll nad olid välja kutsunud pottseppi, müürseppi ja ahjutegijaid, kuid ving jäi kauaks ajaks sisse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid