Noorte kunstnike grupinäitus “Alistu” Hobusepea galeriis
Kõige rohkem räägib vaatajaga Karl Nagel, tööde pealkirjadestki – “Kaval-Ants”, “Koalitsiooni sünd” ja “Komplott” – saab sotti, millest piltidel jutt.
Kui ma ei eksi, siis täristab turbanisse ja halatti mässitud Viguri-Ants vaataja poole Uzi automaati, koalitsioonisünnitaja emakast ronib välja vägev fallos ning komplotiks osutub kuulidest puretud laip puude vilus.
Tijka Rebane on retoorilisem, ta esitab küsimusi. Juba kolmandat aastat jätkab ta maaliseeriat “Küsimused väikekodanlasele”. Sedapuhku siis: Mis on hirm? Mis on võim? Mis on vale? Mis on igatsus? Kõik teemad asetuvad mingitele ähvardavalt tahmastele abstraktsevõitu taustadele, mis ei tõota just roosilisi vastulauseid.
Neeme Külm on galerii keldrikorrusel kõige napisõnalisem. Kollasest kumast ja kajakakisast saadetud betoonkuupide rida kannab nime “16”, mis ütleb meile sama vähe kui merelindude kisa. Kuid sest pole lugu, kuna jutukus polegi siin teemaks. Minimalismi mõõduks on tema ise ning siia see tähenduste väljakiskumine soikub.
Märksa avalamad on kaks esimest kunstnikku. Nende loomele saab külge mõelda tundekasvatusliku ja sotsiaalse mõõtme.
Need asjad lähevad loodetavasti kõigile korda. Ehkki rahvusromantiliste teemade segamine päevapoliitilise atribuutikaga kipub pildis olema kunstnike eralõbu, on selge, et tänaste riigimeeste retoorika imeb valimiste eel rammu ja kõnekaid näiteid nii Vargamäelt kui ka Põrgupõhjalt.
Asi see siis Kaval-Antsust terrorist teha! Või mõnest poliitikust võimuahnuse kehastust.
On ilmne, et noored kunstnikud ise ei vali ses kismas pooli, vaevalt et maksureferendumgi neid kotib.
Nageli juures köidabki pigem väljakujunenud maalimislaad, mis on võimeline vallutama ükskõik millise teema. Rebane haarab propagandistlikult jõulise kujundlikkusega ja Külm jaheda väljapeetusega. Igaühel on oma. Näitust saab vaadata Hobusepea galeriis kuni 17. märtsini.
