Tegu on eesti algupärase ulmemäruliga, sihipärase seikluskirjandusega. Tagakaanel toodut aga päris sisule vastavaks arvata ei saa. X-faililik peaks ilmselt võimaliku lugeja tähelepanu köitma, ent traditsiooniline Chris Carteri toodangu asutaja võib “Kõverat metsa” lugedes pettuda. Action, jah, seda küll, märulist puudu ei ole. Ent pigem seostub ju “X-files” millegi salapärase uurimisega, vaikse pinevuskruttimise ja võrdlemisi salavarju jääva lõpplahendusega. “Kõver mets” on aga brutaalne teos: jõhker, äkiline, verine, milles tegelasi ei huvita küsimus “mis see on”, vaid “kuidas sellest lahti saada”.

Seiklusiha tõukab võitlusse

Alustab Veskimees tõesti aeglastel tuuridel. Kangelane meenutab noorusaega Taadi talus, kummalist metsa, kus askeldavad vene sõjaväelased, pahaendelist salapära selle metsa üm-ber. Peagi aga kistakse lugeja kangelase esimesse intiimkogemusse, detailirikkasse ja brutaalsesse, ja selline see raamat ka edaspidi on.

Saladuse looritamise meetod, lugejale tasapisi sisendatava mõistatuse ja õuduse meetod heidetakse kõrvale – kaldun arvama, et teadlikult – haaratakse kätte väga suurt auku tekitavad tulirelvad ning minnakse õiglust jalule seadma.

Relvakandjad pole mingid müütilised tegelased, vaid eesti mehed, kes Nõukogude Liidu lõpupäevil kriisikolletes kogemusi on omandanud. Neil on veidi keeruline tekkinud vabariiki sisse elada, neid tõmbab hämara taustaga julgeolekustruktuuride poole ning võimalus Venemaa, Eesti ja NATO vahel kokkuleppega salastatud objektil ebamaiste peletistega võidelda aitab ebamäärasuses kohaneda.

Tõsi, mitte ainult seiklusiha ei tõuka mehi võitlusesse, vaid ka kurjade olendite kätte sattunud tütarlaps. Osaliselt kasutab autor siin eesti mütoloogiat, ent mida edasi, seda rohkem läheb rõhk tuntud mütoloogialt tundmatule, esiplaanile nihkuvad meeste suhtumine probleemi ning kaunikesti keeruline konstruktsioon kogu mõistatuse taga. Ja siis tuleb muidugi meelde, et Siim Veskimehe nime ongi kombeks seostada hard science fictioniga’iga, ulmesuunaga, mis tavatseb asjad üksikasjalisse ja detailitäpsesse loogilisse skeemi asetada. Otseselt teadusulmeks “Kõverat metsa” muidugi lugeda ei saa, küll aga tunnetusmeetodilt selle lähedaseks.

Ka “õnnestunud-ebaõnnestunud” skaalal pole romaani kuigi lihtne paika panna. Kindlasti ei pruugi sorava lugemise eelistajad end kõige mugavamalt tunda.

Laseb mitmel moel lugeda

Teos näib veidi rabe ja hüplik – olmelised ja erootilised noorusmälestused, siis ühe sõpruskonna krüptiline lõõp, lõpuks tige ja detailitäpne “lae-ja-lase”. Ehk vajanuks minevikusstseenid romaani põhiliiniga enamat ühtlustamist, põhjalikumat modelleerimist?

See ei häiri, kui lugeda “Kõverat metsa” suhtumisromaanina, õpetusena mehelikust elulaadist ja käsiraamatuna “vietnamikompleksi” ületamisest. Selles plaanis võib häirima hakata see, et Veskimees läheb ulmega lõpuni välja, lõpusedastuste omaksvõtt nõuab julget ja uudset maailmanägemist. Lühikese romaani jaoks on lõpus pakutud taustamaterjal liiga andmetihe ja mitmekäiguline. Võib muidugi ette kujutada, et liigsest sõdimisest kiiksu saanud mehed käisid omal algatusel ja õiglustunde sunnil metsaröövleid karistamas.

Nii laseb romaan end mitmel moel lugeda. Kui aga tuleks leida üks sõna iseloomustamiseks, siis kordaks: brutaalne. Nagu peategelase armuvahekorrad, on ka ta ellusuhtumine. Samas ülistab romaan energilisust, julgust ja arenenud autunnet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid