Aare-Paul suhtleb pillide kuninga abil igavikuga
Laudate Deum in Chordis et Organo – kiitke jumalat helis ja orelil – seisab Muusikaakadeemia oreliklassi suursugusel pillil. Selle kirja all veedab Aare-Paul lõputuid loominguhetki. Rääkides teevad voolitud sõrmed õhus oreli registrite (need on nupud oreli külgedel) vahetusi; sametpintsak, värviküllane riietumisstiili ja pikad juuksed kõnelevad enese eest.
Kõrgemalt poolt määratud orelit mängima. Prantsusmaal elanud mehe kõnesse lipsab tahtmatult mõni võõramaine väljend, mida tema sõnul on eesti keelde raske tõlkida. Maneeridelt meenutab muusik “Kolme musketäri” südametemurdjat Aramist.
Professionaalseid muusikuid Aare-Pauli peres polnud ja keegi ei sundinud teda klaverit õppima.
Kolmeteistaastaselt muretses muusikalembene poiss endale kõik sarja “Eesti orelid” vinüülikad, ning kui koolitundidest villand sai, veetis mõned hetked mõnes kirikus, kus aga parasjagu orel mängis. Mida mängis? Ei olnudki tähtis, oli see koraal või mõni muu lugu, ka mängija isik poissi ei huvitanud. Helid võlusid!
“Arvasin, et see on nagu võluriamet, mida polegi võimalik õppida, aga esimesel korral, kui 18-aastaselt Tartu Elleri muusikakooli klaveriõpingute kõrvalt lõpuks oreli taha istusin, tundsin, et see on minu.”
“Orelimängu õppimine on põhjatu sügavik, milleks kulub võib-olla terve elu. On ju oreliliteratuur üks mahukamaid ning orelite maailm mitmekesine ja stiilirikas – isegi ühe stiili orelite hulgas ei ole kaht täpselt samasugust orelit! Igaühele tuleb läheneda omamoodi, tuleb osata kuulata ja arvutute registrite seast leida see õige tämber.”
“Olgugi, et olen Muusikaakadeemia magistrantuuri lõpetanud, kolm aastat Prantsusmaal õppinud, töötanud ning ühtteist siin-seal näinud ja kogenud, olen ikka pika tee alguses. Orel on vahendaja suhtlemises igavikuga. Ta on jumalik partner, mitte tööriist.” Küsimusele, kas ta on hinge orelile müünud, lajatab Aare-Paul vastuseks konkreetse ei. “Ega orel saatanast pole!”
Oskus tundeid edasi anda. Orelil ei ole vaja kellegi hinge, selleks on ta liiga suursugune. Ta avab ennast ise täies hiilguses, kui lähened talle respekti ja täie tõsidusega. Lihtsalt proovijatel pole oreli taga kohta.
Kõige olulisem on orelikunstnikule see, et ta suudaks mängides edasi anda seda, mida hetkel ise tunneb. “Kui kasvõi väike tükike sellest, mida mina mängides kogen, jõuab kuulajateni, on minu hetkemissioon täidetud”, mõtiskleb Aare-Paul.
Niguliste kiriku organist Tiit Kiik ütleb Aare-Pauli kohta:” Ta on tore kamraad. Artistlik ja sisukas muusik.”
Kontserdid
Kaks korda kuus saab Klassikaraadiost kuulata orelitundi, mille lindistus Muusikaakadeemia oreliklassis A-404 kõigile avatud on. Järgmine orelitund Aare-Paul Lattikuga toimub mais.
5. ja 6. aprillil esitab Lattik eesti klassikuid ja tänapäeva eesti heliloojaid eesti muusika päevadel Niguliste kirikus.
1.–3. juulini esineb Lattik Suvemuusikal Niguliste kirikus ning augustikuisel orelifestivalil.
