Kuidas me jalgsi mööda jääd Keri saarel käisime
Alguses oli kõik väga kena. Päike paistis, kardetud vett jääl ei olnud ja sulamise tundemärke see ka eriti ei ilmutanud.
Aksi saarest edasi muutus jää pind vastikumaks. Palju oli uusi lahvandusi ja õhukese jääga pragusid. Ühte sellisesse mul õnnestuski kukkuda. Üritasin üle prao hüpata, aga kohe selle taga oli järgmine pragu, millesse ma täiega sisse vajusin. Õnneks oli päästevest seljas, mis mu pinnal hoidis. Ja õnneks oli kaasas täiskomplekt kuivi riideid, nii et peale hävinenud mobiili teisi kahjusid ei olnudki.
Kuri tuli karja alles paar kilomeetrit enne Kerit, kui selgus, et ees on vaba vesi ning saarele jõudmiseks peab liikuma mööda jäähunnikuid. Lisaks hakkas juba pimedaks minema ja üle mitmemeetriste lahtiste jäätükkide ronimine oli jube väsitav. Indrek tegi oma jalale kõvasti liiga, kui jäätükkide vahele kukkus. Muidu oli kõik hästi. Roma kruvis puuduolevad jupid generaatorile külge ja saime ka elektri. Aga kõik olid kohutavalt väsinud sellest jää peal ronimisest. Mõni vajus otse jala pealt voodisse, ülejäänud olid väga sõnaahtrad.
Majaka sisemust uudistamas
Tagantjärele meenutades oli tegelikult väga ilus ilm, kuu siras taevas ning ühelt saare küljelt paistsid Helsingi tuled ja teiselt küljelt Tallinna tuled. Selliseid kohti ei ole just kuigi palju!
Järgmise päeva hommik oli juba palju parem. Ärkasime 9 ja 10 vahel. Siis, kui kõik hommikused toimetused oli kõigil enam-vähem sooritatud, võtsime meile usaldatud majaka võtme ning läksime selle sisemust uudistama ning ühtlasi suurepärast vaadet nautima. Lisaks uurisime hoolega jäävalju, mis saart ümbritsesid. Selgus, et tuul on kõvasti jääd lõhkunud, nii et mitmel pool oli näha lahtist vett.
Huviga vaatasime tornis seisvat aparatuuri, sest sellist ju iga päev ei näe. Seda oli seal ikka omajagu, kohe uskumatult palju. Tuulegeneraator, päikesepatareid, diiselgeneraator, kohutavalt suur hulk akusid, akulaadimise plokk, mitmed kavalad elektroonikasõlmed, kuhu palju juhtmeid kokku jooksis, signalisatsioon ning kaks iseseisvat valgusallikat. Ühes neist, kuhu sai ka sisse piilutud, olid lambid veel omakorda ühendatud revolvrisse, et kui üks põleb läbi, siis revolver keerab järgmise asemele. Ja kõik see oli majakas ainult selleks, et öösiti tuld vilgutada. Oleme väga tänulikud veeteede ameti usaldusele.
Mis siis ikka, tornis käidud, tuli hakata mõtteid veeretama saarelt lahkumise suunas. Katkise jala omanik Indrek oli paistetuse viinakompressiga alla saanud ning oli valmis tagasiteed ise läbi käima. Hädapärast oleksime saanud Indrekut mööda siledamat jääd kelgul vedada, kuid konarlikul jääl oleks ta pidanud ise edasi kõndima. Konsulteerides tohtritega, olid nad sellele kategooriliselt vastu, sest polnud garanteeritud, et luus pole mõra ning ka verevalumiga pika maa ronimine ja kõndimine võib halvasti lõppeda.
Kaitseväe helikopter maandub saarele
Seega oli otsus lihtne, tüsistuste vältimiseks tuleb tellida kopter Keri kopteriplatsile. Hakkasin siis uurima, kuidas seda teha ja mis see maksma läheb. Pärast telefonikõnesid asjatundjatega saime nõusse kaitseväe, kes oli meid nõus aitama, kui maksame kinni lennutunnid. Umbes kahe tunni pärast pidi kopter kohale jõudma ning otsustasime selle vaatemängu ära oodata, kuna oma jalutuskäiguga oleksime pimedasse jäänud niikuinii. Oluline oli vaid raskeim lõik, esimesed kolm kilomeetrit Kerist valges läbida.
Kogu see kopteri tellimine käis nagu õlitatud masinavärk. Varsti helistaski piloot ning tundis huvi haige seisukorra vastu ja uuris maandumisvõimalusi. Ta muuseas ei teadnud, et Keril on maandumisplats. Lubasin siis maandumisplatsil olla ja kätega kõvasti vehkida. Umbes poole tunni pärast oligi Ämarist startinud kopteri põrinat kuulda ning see maandus väga täpselt, nii et platsile joonistatud keskpunkt oli tiiviku keskpunktiga kohakuti.
Kopter läinud, pakkisime ka ise asjad kokku. Roma lülitas generaatori välja ning peitis aku ja starteri kindlasse kohta. Jätsime saarele nii palju kraami maha, kui vähegi sai. Viinad, toidud, kaks kelku, magamisaluse jne. Ma tahaks näha kangesti selle inimese nägu, kes kevadel avastab Keri saunast Jaagu raudkelgu....
Tagasiteeks kulus kuus ja pool tundi
Asusime siis väljavalitud punktist teele. Jää saare ümber oli ikka tõeliselt vägev. Nagu oleks mägedesse sattunud. Mulle tuli kohe meelde raamat “Sannikovi maa”, mis omal ajal ilmus sarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Oeh, seda on kohe raske kirjeldada. Igatahes vägev. Naljakal kombel jõudsime samasse kohta välja, kust eelmisel ööl üle jäämägede ronisime. Sealt oli aga tee ja selle ohud tuttavad ning liikumine edenes jõudsalt. Üsna kähku oli raskem osa seljataga ning nüüd ei jäänud muud üle, kui lihtsalt hoolega vaadata ette ja jõuda kohale.
Siiski üks pisike probleem oli. Nimelt puudus saarel mage vesi ning meie joogivarud olid üsna napid. Tegin endale küll sulavett lisaks, kuid unustasin selle tuppa lauale. Kuid õnneks sellest väga kurnavat probleemi ei tekkinud. Moosisaiad ja Turisti Eine olid jõuvarude täiendamiseks täiesti omal kohal. Puhkepeatusi tegime iga paari-kolme kilomeetri tagant ning veel enne pimedat olime Aksi juures. Viimased kilomeetrid kulusid pimedale vaatamata aga eriti kähku, kuna jää oli sile ja pimedas Neeme peibutavate tulede poole kõndides tekkis see vana ja tuntud “hobune tahab koju” efekt. Mandrile jõudsime umbes 6,5 tunniga. Kerile minek kestis aga 10 tundi. Just tänu sellele, et raskem osa jäi pimeda peale ja eelmise nädala tee ei kõlvanud enam vahepeal liikunud jää tõttu.
Autode juurde jõudmine oli tõeliselt meeldiv, pärast sellist väsitavat ettevõtmist. Eriti aga oskasime hinnata autoistmeid, mis näisid olevat taevalikult mõnusad, ja leidsime, et paljud kontoritöötajad tegelikult ei tea, millist hüve nad päevade kaupa tarbivad.
