Ain Jürisson – hääl multikate kaadri tagant
“Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm, reĻissöör Eugen Roosental, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Īavoronok. Näitlejad: Malle Peedo, Ita Ever, Jaanus Orgulas ”
Just neidsamu kuldseid sõnu luges nõukogude ajal vene keelest tõlgitud multikatele peale Ain Jürisson ja tegi seda umbes 30 aastat järjest. Kui Ain nüüd televiisoris taas sama teksti deklameeriks, tuleks ilmselt paljudel 20–40-aastastel inimestel nostalgiapisar silma.
Eespool mainitud tekstilõik on ilmselt kõlanud tuhandetel sünnipäevadel, kus inimesed igapäevarutiinist väljudes ja silmanähtavalt elavnedes oma ammu unustatud lapsepõlve meenutavad.
Pauside ajal mängiti bridi
“Eesti mängufilmides oli nõukogude ajal selline mood, et üks näitleja mängis filmis, teine aga luges tema osa peale. Multikatele pealelugemine algas minu jaoks filmist “Perekond Männart”, mis just seda tüüpi film oli,” meenutab Ain. “Multikate dubleerimine lõppes Eesti aja alguses, kui nende ostmiseks enam raha ei olnud,” kinnitab ta.
Aini sõnul dubleeriti iga kuu ka 3–4 täispikka vene mängufilmi, enamikku neist pole ta pärast pealelugemist oma silmaga kordagi näinud. “Neist filmidest tehti tavaliselt 5–6 koopiat, mida näidati ainult maakinodes.”
“Linnud, loomad, traktorid,” vuristab Ain ette tegelaskujusid, kelle osadesse näitlejad Tallinnfilmi stuudios hilistel õhtutundidel ja öösel pühendumusega sisse elasid.
“Igasuguseid hääli ja häälitsusi tuli teha ja see oli maru,” ütleb ta. Aini sõnul kestis multikatele pealelugemine kella üheteistkümnest õhtul kuni kuueni hommikul. “Kohvitass oli sul kogu aeg kõrval, muidu poleks saanud. Pauside ajal mängisid näitlejad laua taga bridi,” meenutab ta.
Multifilmide kangelased magamistubades
Enda peale loetud multifilmidest meenub Ainile esimese hooga “Oh ja Ah”, kus ta luges ühe peategelase osa, ja “Nu pogodi”, kus tuli kuuldavale tuua peamiselt häälitsusi ja hüüatusi.
Legendaarses multifilmis, mille nime me mõlemad kukalt sügades kuidagi meenutada ei suuda, aga mida siiski suurepäraselt mäletame, viisid väga erinevat laadi projekte ellu papagoi, madu, elevandipoeg ja ahvipärdik.
Ain luges peale pisut nohikliku olekuga elevandipoja teksti. Multifilmist sai kultusteos tollases popkultuuris, tootma hakati koguni voodilinu, millel oli kujutatud stseen samast multikast. Kuidagi õnnestus üks eksemplar linu hankida ka siinkirjutaja vanematel, kui ausalt üles tunnistada, siis komplekti kuuluvale padjapüürile olen truuks jäänud siiani.
Ainile meenub, et ühel aastal käis ta septembris multikaid dubleerimas 22 ööl. Päevane teatritöö algas aga juba hommikul kell 11 ja seal pidi samuti alati kohal ja vormis olema.
“Tuli ikka ennast kokku võtta. Tukkuma sa seal jääda ei tohtinud, sest siis poleks sa enda korra kätte jõudmisel lihtsalt jõudnud rolli sisse elada,” räägib ta.
Aini sõnul olid pealelugejate hulgas omad kindlad inimesed, keda kasutati kindlate spetsiifiliste häälte tegemiseks. Sageli olid nad nukuteatri näitlejad.
Kõikide tolleaegsete multikate heaks küljeks peab Ain seda, et need vägivaldsed polnud. “Tõsi küll, “Nu pogodi” viimased seeriad läksid ka natuke vägivaldseks, aga muidu olid nad täitsa marud,” nendib ta.
Ain usub, et töö, mida nad tollal tegid, oli laste jaoks tähtis ja tänuväärne tegevus. “Tean seda oma laste järgi,” on ta veendunud.
