Harrastajalik Tasuja-mäng Reiu jõe kaldal
On võitlust ja hobuseid, tuld ja suitsu. On suur hulk entusiastlikke harrastusnäitlejaid ja tänulik publik. Ja on uus lugu, Bornhöhe ainetel loodud muistsete eestlaste vabadusvõitlust meenutav teatrimäng, kus on armastust, aateid, usuveendumust ja seisustevahelist leppimatut vaenu.
Tänuväärne aines
Paraku sellega võikski seekordse Paikuse-Reiu vabaõhuprojekti kokku võtta, sest kunstilises mõttes uut ja üllatavat Raivo Trassi ligi kaks tundi kestev lavastus ei paku. Ettevõtmise suurim väärtus seisneb seekord “Tasuja”-ainese poole pöördumises. Pole ju Jaan Kaplinski “Neljakuningapäevast” saati (1977) seda teemat meie teatrilavadel puudutatud. Et eestlaste ajaloomälu igatseb turgutamist, seda tõestas ka filmi “Nimed marmortahvlil” pöörane menu.
Tänuväärne tegu on Triin Sinissaare dramatiseeringu teksti kaasanne kavalehel. Nii et kel vabaõhuloo tekst vaatemängu jälgimise tõttu teisejärguliseks hajus, võib hiljem lugu põhjalikumalt uurida ja kodus eestlaste karmi ajaloo üle edasi mõelda. Näidendite kavale trükkimist võiks meie teatrid kaaluda ka sügis-talvise hooaja lavastuste puhul. Ei usu, et selle võimaluse nautimine jääks vaid teatrifriikide eralõbuks.
Paikuse-Reiu suvelavastustes on alati kaasa teinud sadakond vabatahtlikku ehk harrastajat. See on võimaldanud Trassil lavastada massistseene lahingutes-võitlustes, eriti aga luua jõe vastaskaldale illustratiivseid, kuid mõjusaid panoraamvõtteid.
Harrastajad on Reiu vabaõhulavastuste kindel kaubamärk, mida tõestas ka tänavune “Tasuja”. Enamgi veel, tundus, nagu oleksid lavastusse kaasatud professionaalsed näitlejad seekord sammukese harrastajatele lähemale astunud, et üldpilt saaks ühtlasem, rahvateatrilikum. Ja üldjoontes neil see ka õnnestus.
Kordab mõnda elementi
Samas tundub, et lavastaja Trassi jaoks on Reiu jõe kaldapealsed end ammendamas. “2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel” kolm suve tagasi oli täis vaimukaid ja kõnekaid kujundeid, uute üllatuste haaramiseks-seedimiseks pidi publik end intensiivsele vaatamistempole häälestama. Tollesse lavastusse oli efektselt kaasatud kogu looduslik teatrikeskkond (veest taevani).
“Tasuja” puhul on lavastaja piirdunud vaid mõne elemendi kordamisega, mis muudavad lavastuse fooni nähtult traditsiooniliseks, paraku ka loiumaks. Mistap järgmiseks suveks püstitatud kunstiline ülesanne võiks olla midagi sellist, mis ei toetuks ainult publiku nostalgilisele äratundmisele: oh, siin ma eelmisel suvel juba käisin ja teatrit nägin!
