Põletusmatus reostab India keskkonda
India traditsioonilise elulaadi lahutamatust osast, põletusmatusest, on aga saanud keskkonnaspetsialistide õudusunenägu.
Nagu kõikjal maailmas, nii kasutatakse ka Indias järjest enam elektrilisi krematooriume. Kui aga indialasel on võimalik tellida oma surnud ligimesele traditsiooniline põletusmatus, siis seda ta ka teeb. Üldlevinud uskumuse kohaselt ei leia elektrilises krematooriumis põletatud inimene väljapääsu karmarattast ning tema uus ümber-sünd tuleb viletsam.
300 kilogrammi puitu ühe matuse peale
Indias elab kokku miljardi inimese ringis. Levinuimad usundid on hinduism ja islam. Kui muslimid oma surnud vastavalt islami tavadele matavad, siis hindud tunnistavad põletusmatust. Iga päev sureb ligi 20 000 hindut. Igaks põletusmatuseks kulub 300 kg puitu.
Traditsiooni täitmise tagajärg on ulatuslikud lageraied, saastunud jõed, millest võib leida isegi põlemata jäänud kehaosi ning, korruptsiooniga segunenud ebaseaduslik puiduäri.
Elektrilised krematooriumid hakkasid Indias levima 1980. aastail. Krematooriumite propageerimiseks loodi isegi vastav valitsusprogramm. Krematooriume kerkis kõikjale hindude pühima jõe Gangese kaldaile. Hindude usku mööda pesevad Gangese vood maha inimese patu ja võimaldavad tema hingel vabaneda.
Hindud olid visad esiisade usukombeid muutma ning suurem osa elektrikrematooriumed läks pankrotti, hüljati ja praeguseks on neist alles vaid varemed. Tõsi küll, India viletsal järjel elektrivõrgu tõttu läksid krematooriumid tihtipeale ka otse matuse ajal rikki, mis inimeste usaldust nende vastu muidugi ei tõstnud.
Valitsus ei jätnud jonni ja varustas suure osa krematooriumeid diiselgeneraatoriga, vältimaks tuhastushoonete sõltuvust elektrivõrgust. Häired krematooriumite töös aga ei vähenenud. Valitsusametnikud kahtlustavad, et illegaalse puiduäri ajajad maksavad tuhastamis-operaatoreile, et need hooldatava krematooriumi ise rikki ajaksid.
Poolpõlenud surnukehad visatakse Gangesesse
Varanasi, püha linn nii hindude kui budistide jaoks, asub 630 kilomeetrit India pealinnast Delhist kagus. Linna tuleb oma surnuid matma sadu tuhandeid inimesi, sest tuha puistamine Gangesesse just Varanasi linnas pidavat olema kindlaim tagatis, et hing saavutab moksha, lõpliku vabanemise ümbersündide ahelast. Linna läbiva Gangese vees on pidevalt miljonite laipade tuhk. Et laibapõletuspuud on kallid, ei visata tihtipeale jõkke mitte tuhk, vaid poolpõlenud surnukeha.
Keskkonnakaitsjad pooldavad elektrilist krematsiooni, sest see ei nõua põletuspuid ja pärast kremeerimist jääb tuleriidamatuse suure tuhahunniku asemel järele vaid väike urnitäis tuhka. Selle võib rahulikult ka jõevette puistada, sest nii väikesed tuhakogused ei põhjusta nimetamisväärset keskkonnaohtu.
