JAAN J. LEPPIK: Eesti praht ja eesti süda
Eesti märk võtab meid vastu lennujaamas ja sadamas. Kas selle märgi taga on enamat kui vaid mäng suurtähtedega? Ons Maarjamaa “paremaks muutumise maa”, kui kvaliteetse kraami asemel teile “eesti prahti” suveniiri pähe müüa katsutakse? Kas üllas turist muutub siin paremaks, kui teda haledal kombel tüssatakse ning tillist tõmmatakse. Eesti turg ei ole idamaa suuk. Suveniirinduses on asi korrast ära.
No kurjam, vineer vineeriks, on teine päris kõbus ehitusvahend. Saab nukkusid ja mudelmajakesi kokku panna. Aga pange siis korralikult! Et liim esimese päiksega lahti ei sula, et nurgad oleks kenasti fileeritud, et laps pindu kätte ei tõmba ning et värv viie minutiga maha ei kooru.
Vanuigi meenutan veneaegseid Otepää memmesid-taate müütamas tolle kandi meenekraami. Ju on seda sääl praegugi. Ilusti pajust painutet reisikepid, põletet kirjad sees ja puha ning lakitud. Kena seinale trofeeks riputada ning Pühajärves müramist meenutada. Medaljonid vaadetega. Purkides steariinluiged ujumas keset vaharoose. Korralik töö, ma ütlen.
Vastus kohvrivedija ihale
Aeg aga nõuab oma. Turistide ja muude uudistajate horde tuleb toita. Ühe seikleja või kohvrivedija ihale tuleb vastata. Ning seda iha koguneb palju. Nii paneb nõudlus suveniiriviksijad üle jala töötama ning silma kinni pigistama kohas, mis peaks olema suveniiri iseloomu alus – isikupära ning kvaliteedi man.
Ilmselt on suveniirindusse jäänud mentaliteet, et meene on miskit lollide väljamaalaste jaoks mõeldut, mis tuleb ilmtingimata maha parseldada. See, kui kobe välispidiselt lakutud asjake tegelikult on, pole tähtis. Lagunegu juba vaksalis või sadamas, papp on peos.
Säärase mentaliteediga ei ole varsti “welcome to EST onia’st” miskit järel. Tulin mõttele, et äkki peaks Eesti märgi sloganiks olema “vormilt lakutud, sisult praht” (ilmne parafraas elustiilile “vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik”). See väljendaks Eesti hetkeseisu suveniirinduses ning seal pesitsevaid väärtushinnanguid vahest kõige paremini.
Ma ei tahaks liiga teha neile vähestele, kes täie tõsiduse ning südamearmuga oma töösse ja loomingusse suhtuvad ning püüavad pakkuda parimat, mis nende käte alt ilmub. Neid inimesi ma kiidan ja võtan austuseks mütsi maha. On ju nõnda lihtne isegi muutuda steriilseks suure käibega suveniiritehaseks, kus inimkäsi puudutab meenet vaid pakki pannes. Kiusatus toota enam on suur.
Paiksus või eklektika?
No seda küsimust päritakse ikka. Eesti on kaunis ja väike maa oma kohutavas mitmekesisuses. Juba mõnikümmend kilomeetrit võib muuta maa näo, inimeste näo, kultuuri näo. Ikka on veel alles Ugala ja Nurmekund, Rävala ning saared. Ikka räägitakse veel Kodavere murret või kõnõldass seto kiilt.
Nii tundukse, et pigem meenutab Eestit paremaks muutumise maana isiklik kogemus Pärnumaa metsast ja seda meenutama jääv karvane tötskääbus kui Raekoja platsilt ostetud Volodja Putini kaamnäoga rämpsmatrjoka. Või siis plastmassist sulatet kakapruun Pikk Hermann.
Kuidas on aga paiksete meenetega, mälestusesemetega, suveniiridega kohapääl? Lõuna-Eesti ja saared on ses suhtes pisut edumeelsemad. Taatide-memmede oskused korjatakse üles. Mets ja põld, aed ja meri annavad materjali ja nii see läheb. Nutikus manu võtta ning juba tekivadki kohaliku tähtsusega, ent vahvad lauamängud, nööri otsa pannakse luuvurrid, nokitsetakse igasugu metsaelukaid trollidest pokudeni.
Ja pange tähele – enamikul nendest suveniiridest on ka praktiline kasutusala. Metsatölli nina ei pea kasutama võtme riputamiseks, kes aga seda tahab, lasku käia.
Säärastest suveniiridest on aga paraku kõva puudujääk. Eriti linnades. Ja olm, et suurt osa suurlinnade suveniiriäridest omavad muud kui selle maa keelt kõnelevad, ei anna erilist lootust juurde.
Suve urbaniir
Suveniirist suvel linnades on saanud pääasjalikult “suve urbaniir”. Kusjuures see puudutab pääaegu kõikidest materjalidest valmistet asju, kadajased kööginõud vahest välja arvata.
“Suve urbaniire” iseloomustab suunatus ühepäevaturistidele ja kohutav kvaliteet. Näiteks päälinna Müürivahe kampsunitantad (kellest mõni isegi maarahva keelt kõneleb) on siva nõus kihnu troi muhu kuulikindlaks ümber nimetama, kui selleks on vajadus. Ja kui kunde küsib kolmekordse koega villavammust, siis määritakse talle pähe kombinaadis kokku traageldet ei-tea-mis.
No võiks ju pugeda vabanduse taha, et “ise oled loll, kui lased end tõmmata”. Kas aga see peakski olema eesti külalislahkuse ning eesti aususe tulevikustsenaarium? Enamgi veel, kas sellisest suhtumisest kujuneb Eesti märk?
Eesti Vabariik on vaba turumajandusega demokraatlik õigusriik. Vaba turumajandus on õige ja hää. Aga kui see riik-moodustis tahab endast ilusat muljet jätta, siis mitte ükski “welcome”-märk ei kata kinni suveniiride pähe müüdavat prahti. Turist ei kallista ju kõiki eestlasi korraga, ta kallistab ühte neist.
Sestap heidaks õhku küsimise: kas Eesti peaks oma märki kindlustama stiihilise suveniirikaubandusega või tekitatakse suveniirijatele selline kaubanduskeskkond, mis toetaks väikse Eesti kui terviku sõnumit suures ilmas?
