Kraavi nõudsid kohalikud

Vallale ei teinud muret ainult prügiautod, vaid ka inimesed, kes lihtsalt metsaalale oma masinad parkisid ja siis sealsamas piknikke ja laagreid pidasid. Signaal, et olukord vajab kiiret lahendust, tuli samast, Suurpea küla elanikelt. “Nemad ütlesid, et ilusa metsa kaitseks tuleb ligipääs tõkestada. Vallas on ennegi metsatikkujatega muret olnud, kuid siis oleme teed kividega sulgenud,” rääkis Praks.

“Kraav on kolmnurkse ristlõikega, sügavusega veidi üle põlve – umbes 80 cm,” märkis Praks. Loodusele kopp kahju ei teinud, vaid mõned männijuurikad said töö käigus kahjustada. Luba küsiti teede omanikult Harju teedevalitsuselt ja Lahemaa rahvuspargilt, neist viimane kaevamiseks aga luba ei andnud. “Lahemaa tegi ettepaneku lahendada asi mingil muul moel, kuid kui oleksime hakanud kraavi jupitama või kive tõkkeks panema, siis oleks mujalt ikkagi metsa alla pääsenud,” nentis Praks.

Lahemaa rahvuspargi metsanduse ja looduskaitse spetsialisti Kaja Riibergi sõnul olid nad kraavi vastu meetodi pärast. Rahvuspargi ilmele ei andvat kraav midagi juurde. “Randa sõitmist peab piirama, kuid samas on jäetud lahendamata parkimise probleem, kitsale teelõigule masinad ei mahu, pealegi võib liiva kaevatud kraav üsna pea täis vajuda. Lisaks ei meeldi meile, et nüüd on mõnede suurte mändide juured läbi kaevatud,” rääkis Riiberg.

Rahvuspark pakkus, et läbi kaevataks ainult randa viivad teed. “Mina ei ole näinud, et keegi sinna masinaga prügi veaks, kuid loomulikult võivad sodi maha jätta rannalised,” ütles Riiberg. Kuna jäätmeprobleem on täielikult kohaliku omavalitsuse vastutusala, oleks vald võinud sinna panna avalikke prügikaste ning silte teabega, kuhu prügi viia tuleb.

“Samas on teada, et kraavist välja kaevatud liiva kasutati Loksa prügila sulgemisel ning kaevanduse loomine rahvusparki ei ole õige,” märkis Riiberg.

Kaevamist alustati enne vastuse saamist

Vald saatis rahvuspargile kirja kraavi-ideele toetuse saamiseks 19. augustil, vastus kirjutati 1. septembril. Veel enne vastuse väljasaatmist teavitas rahvuspark valda oma seisukohast telefonitsi. Siiski alustati kraavi kaevamist.

“Miks üldse luba küsida, kui sellega niikuinii ei arvestata. Ilmselt ei saa me nüüd ka enam midagi ette võtta ja ega ole aegagi selliste mõttetustega tegeleda,” oli Kaja Riiberg pettunud.

Tee paikneb rannast 400 meetri kaugusel, kraavi ühest otsast pääseb ka mere äärde. Ka kraavi teises otsas on olemas parkimiskohad ja ujumiskoht. Vallavanema sõnul ei tohiks 400-meetrine rännak kellelegi üle jõu käia.