Hõbekuuse tänavat ümbritseb tänini tihe saladusteloor
Tavaline normaalne maja. Vanaperemees ja -perenaine, kes 1980.–1990. aastate alguses maja ja aia ümber väldanud sagimise keskel vastu enda tahtmist elama olid sunnitud, on tänaseks maisest ilmast lahkunud.
Anomaalsete objektide uurija Igor Volke oli nõus pajatama maja aias peituvate saladuslike objektide loo, mis kohati rohkem kui müstiliseks kisub.
Kui tehnoloogiline, siis kelle tehnoloogia?
Üldteada on fakt, et Merivälja objekti uurisid tolleaegse Nõukogude Liidu tippteadlased ja olid aastaid kestnud uurimise järel sunnitud peaaegu tühjade kätega lahkuma.
Kogu trall sai alguse 1983. aastal, mil hakkasid levima kuuldused Hõbekuuse 34 krundil maa all asuvast saladuslikust objektist, millele maja peremees oli sattunud peale kaevu kaevates. Hämmastaval kombel õnnestus peremehel kaevamisel ette sattunud objektist kirkaga tükk välja taguda ja see tuttavate kaudu laboritesse analüüsimisele sokutada. 1984. aastal kohtus Volke esimest korda inimestega, kellel oli juba kogutud mõningaid asjakohaseid materjale. Uurimise põhirõhk oli suunatud Eestist väljapoole, Moskvasse ja Kiievisse. Peale geoloogiakeskuse ja lennundusmaterjalide instituudi Kiievis oli uurimisse kaasatud kaitseministeeriumi materjaliuurimiskeskus. Objekti kirjeldati kui tehnoloogilist. Meie inimesele iseloomuliku skepsisega öeldi ka, et see võib vabalt pärineda Bekkeri tehasest, võib-olla ka saksa või tsaariajast. Ta võib olla nii meteoriitne kui ka geoloogiline.
Maa-aluse moodustise uurimisega tegeles Volke sõnul Eesti üks juhtivaid petrolooge ehk kiviteadlasi Herbert Viiding, kelle kompetents oli kõrge ka meteoriitika vallas. Asi väljus aga üsna kiiresti tema kompetentsist, sest kaitseministeeriumi labori uurimistulemused täpsustasid objekti tehnoloogilise päritolu.
Kohe tekkis uurimisorganitel õigustatud küsimus: kui on tehnoloogiline objekt, siis kelle?
Teine kuulus eestlane, kes Merivälja objektiga tõsiselt tegelema hakkas, oli Enn Parve, keda võib nimetada nõukogude elektroonika ristiisaks. Parvel õnnetus materjal toimetada oma Moskva tuttavateni.
Materjal viitab maavälisele objektile
Tegelikult asub Hõbekuuse 34 hoovi alal Volke sõnul kaks objekti. Suurem neist on 17 x 22 m läbimõõduga ja elliptilise kujuga. Väiksem 2 x 4 meetrit pommikujuline objekt. Suuremat huvi on uurijad tundnud just väiksema, maapinnas 7,5 meetri sügavusel asuva objekti vastu.
Kaitseministeeriumi mehed pääsesid ligi kogu meteoriitikaalasele uurimismaterjalile, mis Nõukogude Liidus ja USA-s leidus. Niisuguse objekti kohta andmed puudusid. Ka tehnoloogiliselt ei olnud Volke sõnul vastupidiselt linnalegendidele tegu millegi müstilisega. “Objekt koosnes ligi neljakümnest keemilisest komponendist. Huvitav oli see, et nende hulgas oli metalle, mille sulamistemperatuurid erinesid 1000 kraadi võrra. Kui kujutame ette, et paneme need materjalid ühte tiiglisse ja kuumutame, siis selleks ajaks, kui me viimase sulaks saame, on teised juba aurustunud. Kuid komponendid olid sulamis sees ja suhteliselt homogeensed, mis viitas sellele, et materjali on mõistusega sulatatud.
Teine tugev eriskummalisuse moment oli veel: materjal oli hangunud ja seda suurendatult vaadeldes ilmnes, et sulamil esinesid mitteraskusväljas hangumise tunnused. Raskusvälja sattudes hakkavad materjalid kihistuma, kuid antud materjali puhul oli pilt jällegi homogeenne,” selgitas Volke.
Kui kaitseministeerium käis välja oma maavälise objekti teooria, hakkas kohalikes oludes tekkima hulgaliselt maavillaseid legende, üks müstilisem kui teine. Moskva huvi oli asja muidugi iga hinna eest kinni mätsida ja sogada.
Igor Volke kinnitusel oli eri kanalite kaudu info ette söötmine puhtalt taktikaline. “Kui sellistest teemadest rahvale mitte teada anda, tekib paanika. Sestap ei tohi vaikida, vaid tuleb paisata meedia abil avalikkuse ette hulgaliselt erinevaid versioone, mis võimaldab ühiskonnas võimalikult palju üksteisele vasturääkivaid versioone, millega äratatakse üles skeptikud. Skeptikute kaasamine toob alati kaasa täiesti uue mõõtme faktide kallal urgitsemises, mis aitab tekkinud kära varjus vaikselt asjaga edasi tegeleda. Näiteks räägiti geoloogiainstituudi kaudu edasi sellist varianti, et maa all asub hoopis vanade eestlaste rauasulatusahi,” selgitas Volke Eestis Hõbekuuse objekti suhtes tekkinud versioonidelaviini tagamaid.
Nõukogude ja Jaapani luure tühjad pihud
Huviga Merivälja objekti vastu paljastas nõukogude luure oma UFO-otsingute alase tegevuse. Levima hakkasid kuuldused sarnastest juhtumitest, nagu taldriku leid Koola poolsaarel, mida nõukogude spetsialistid
“käivitada” üritasid ja väidetavalt edugi saavutasid. Volke on näinud fotot ka Araali mere ääres asuvast objektist.
Maja perenaise juures käis nende aastate jooksul igasugu tüüpe küll mitme-, küll paarikaupa. Ruuduliste sonide ja ülestõstetud mantlikraedega. Lõpuks sai ka tema teada, et valdavalt venekeelne seltskond nende aiast UFO-t otsib.
“See ei teinud asja tõe suhtes arusaadavamaks, vaid absurdsemaks. Kui ametlikult räägitakse arheoloogilisest mudelist, siis perenaise jutt lendavast taldrikust kõlas selle taustal veelgi ebausutavamalt,” selgitas Volke.
Riigikaitsele objekt ametliku otsuse järgi endast ohtu ei kujutanud. Teaduslikult oli tegemist samuti ebahuvitava nähtusega, mis hoidis kavalalt asjast eemal igale poole oma nina toppida armastavad noorteadlased.
Volke sõnul üritati “käima” lasta ka Merivälja objekti. Mis hoolimata suurtest jõupingutustest ja kindralleitnandi auastmes Leningradi instituudi direktori juhitud venelaste kindlast usust oma ürituse edusse siiski ei õnnestunud. Eksperimente korraldati Meriväljal ka Tšernobõli aladelt toodud radioaktiivset liiva sisaldavate purkidega. Samuti ebaõnnestunult.
Hiljem on filmitegemise eesmärgil Meriväljat külastanud terve “filmigrupp” tipp-uurimistehnikaga varustatud jaapanlasi, kes peale hoogsa tööstusspionaai viljelemise oma külaskäigust siiski ka pooleteisetunnise filmi väntasid. Nii jaapanlaste kui ka venelaste huvi oli saada kätte objekti materjali. Nad lahkusid tühjade kätega, viies kaasa vaid ebatavalisi moreenikamakaid. Merivälja objektist kuulsid jaapanlased Moskvast Hõbekuuse krunti üle vaatama saabunud nõukogude kuulsa kosmonaudi Pavel Popovitši šarmantse abikaasa Marina Popovitši kaudu.
Mis seal tegelikult on?
Igor Volke:
“Seal võib olla näiteks nn Fast Walker, UFO-taoline objekt, mis suudab kiiresti liikuda mis tahes keskkonnas ja sfääris. Võib olla signaalgeneraator. Kadunud Herbert Viiding arvas, et see võib olla kusagil Soome alade kohal enne viimast jääaega alla kukkunud maaväline objekt, mis aegade jooksul jääga siia kanti ja moreensavi sisse pidama jäi.
Mina arvan, et see võib olla mingisugune signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib õigustatud küsimus, kuidas neid navigeerida. Üks võimalus on paigaldada
navigatsioonimärgised, mida ei ole kohapeal võimalik hävitada. Tegelikkus on see, et tõde me ei tea. See objekt ei ole sinna maa alla meie paigaldatud ega allu meie kontrollile,” sõnas Volke.
Anomaalsed juhtumid Pirita linnaosas
Teletorni ümbruses on nähtud anomaalseid lendobjekte. Esimesed tähelepanekud pärinevad 1985. aastast.
Pirita teel on olnud kaks Eestis väga vähe esinevat fenomeni, mida inglise keeles nimetatakse time-lapse, eesti keeles aja deformatsioonideks.
Ühel korral kaebas üksi autos viibinud noormees, et täiesti normaalse kiirusega, rutiiniväliseid peatusi tegemata Pirita teed mööda Viimsisse sõites oli tal kohale jõudes kusagile kadunud tund ja kümme minutit. Teisel korral kurtis ootamatult tekkinud ajadefitsiiti Pirita teed mööda sõitnud abielupaar, kes koges imelikku nähtust koos.
Maarjamäel on praegu uurimisel üks tõsine poltergeisti juhtum.
Kase tänav on taas päevakorral. 1980-ndate keskel pöörduti sealt kandist Igor Volke poole abi otsides mitu korda. Ühes majas täheldati mitme kuu jooksul poltergeistiga kaasnevaid nähtusi, nagu elektrihäired, lühised, esemete iseeneslik purunemine. Praegu on Volkele Kase tänavalt taas sarnasest liikumisest märku antud.
Lauluväljakul, Pirita teel ja Maarjamäe ümbruses võib aeg-ajalt märgata jõulisemate rohuringide teket, mis on mõnevõrra võrreldavad Briti saarte viljaringidega, aga väiksemad ja iseloomulikud ainult Balti regioonile.
Kõige tipp on anomaaliate uurija Igor Volke kinnitusel ikkagi Meriväljal asuv Hõbekuuse 34. Painajalik legend püsib, sest seda asja pole millegipärast suudetud kohalikus meedias korralikult lahti seletada.
