RAUL REBANE: Kriisitajust
Tšetšeenia kriisi mütoloogia kui Venemaa riikliku julge-oleku probleemide indikaator – see on Venemaa spetsiaalse infoanalüütilise komisjoni töö juba aastast 1995. Selles püstitati ülesanne luua teatud antimüüt, kirjutab Ukraina infoteoreetik Georgi Potseptsov. See koosnes ettekujutusest, et Tšetšeenias toimuv on tüüpiline regionaalne konflikt, mis veel lisaks toimub lääne (kristliku) ja ida (islami) tsivilisatsioonide murdepunktis.
Tegemist on klassikalise separatistliku kriminaalse mässuga, millega aktiivse tegelemise kogemus on olemas kõigil suurematel demo-kraatlikel riikidel. USA on väidetavalt vähemalt 400 korda saatnud rahvuskaardiväe maha suruma rahutusi oma maal! Seega on Kaukaasias toimuv tavaline meede, selle vahega, et konflikti eskalatsioon võiks olla ohtlik kristlikule maailmale.
Paber on silmatorkav seepärast, et valitsuse tasemel dokumendis tarvitatakse sõnu “müüt” ja “antimüüt”. See on põhimõtteliselt uus tasand, mille üle maksaks mõtiskleda paljudel. Teine Tšetšeenia sõda on ka toimunud, konflikt kestab, aga mida meie sellest teame? Kas see, mida teame, on täpne või on ka see kommunikatiivselt “organiseeritud”? Vaatleme mõningaid tegureid, mis mõjutavad meie arusaamu kriisidest.
Sümbolid
Massiteadvus ei viitsi toimetada keeruliste objektidega, lihtsad sümbolid aitavad inimestel valikuid teha. “Hussein: araabia keelt rääkiv Hitler” ameeriklastel, “bandformirovanija” tšetšeenide kohta venelastel – need on efektiivselt toimivad sõnalised lahendused, mis kujundavad suhtumisi.
Piiratud juurdepääs infole
Väikeriikidel on suuri raskusi pidada oma ajakirjanikke kriisikolletes, seepärast tuleb piirduda vahendatud infoga. On teada, et kui oma allikat ei ole, siis hakatakse elama suuremate keskuste infoelu, eriti ilmekaks muutub see kriiside ajal. Kelle silmade läbi me konflikti vaatame? on põhiküsimus, mida tavatasandil pea kunagi ei esitata, aga mis määrab palju.
Vene teleprogrammide jälgijatel on olnud viimaste aastate jooksul võimalus veenduda, milliseid ponnistusi on seal tehtud, et taastada massiteadvuse jaoks “oma silmad”.
Eesti spetsiifikat arvestades, kus suur osa kodanikest hangib oma suhtumisi just neist väljaannetest, on olukord üsnagi pikantne, sest Venemaa meedia paradigma muutus kandub aja jooksul ka siia.
Eliitriikide huvid
Kui Aafrikas hakkavad kaks riiki või hõimu sõdima, siis tavaliselt ei pöörata siin sellele erilist tähelepanu. Kuskilt tagataskust võetakse sellele olukorrale lahenduse leidmiseks välja varem korjatud müüdid – “see on ju Aafrika” või “need sõdivad seal kogu aeg”.
Olukord on teistsugune, kui puudutatakse näiteks telge Washington–London–Berliin. Nende probleemidele kaasaelamiseks kulutame me palju aega ja meediaruumi, lisaks veel see, et seoses uute koalitsioonidega tuleb tihti teha ühe poole kasuks ka poliitilisi otsuseid.
Konflikti lähedus
Kui Eesti–Läti kilusõda“ peetaks mitte paberil, vaid lastaks ka kümme pauku, oleks juttu palju. Kohe hakataks vaagima, kas see võib ka kuidagi mulle ohtlik olla, millised on konflikti majanduslikud tagajärjed jne. See puudutaks ka meie naabreid. Mida kaugemale endast, seda enam pingutust nõuab inimestelt teadvustamine, milles tegelikult asi on. Suure tõenäosusega ei tea paljud siiamaani, mis seal endises Jugoslaavias tegelikult toimus, kes kellega sõdis ja miks.
Meediakriis
See on vältimatu etapp, sest järsult kasvab inimeste arv, kellel on sama asja kohta eri arvamus. Tekib infopuudus, lagunevad vanad suhted, tekivad uued. Kuulujutuveskid hakkavad tööle. Kui ei ole varasemaid teadmisi ja veendumusi, võetakse esimene endale sobiv kuulujutt ja räägitakse edasi.
Ronald Reagan ütles kunagi, et Washington on ainuke koht maailmas, kus heli liigub kiiremini kui valgus. Tal ei olnud õigus, kriiside puhul on see kõikjal nii. Aga see etapp kestab lühikest aega, sest oluline on...
...kiirus
Arenenud maailm ei talu hästi pikki kriise, paljusid hukkunuid ja koos sellega suuri avalikkusprobleeme.
Sellega on praegu vastamisi ameeriklased, kellel Grenadas hukkus 19 inimest, Panamas 23, Lahesõjas 148, Somaalias 43 ja Kosovos mitte kedagi. Iraagi konflikt on veninud pikaks ja lõppu pole näha, ka saab pea iga päev keegi seal surma. Vaid 11. septembri järgne patriotismipuhang võimaldab seda kõike taluda, aga kuskilt hakkab juba kerkima protest ja rahulolematus.
Välisinfo ei paku huvi
Tore oli näha Hannes Võrno üllatust ühes miljonimängus, kui selgus, et üle 50% saatekülalistest ei teadnud, kes on Läti president! Ka sotsioloogid kinnitavad, et huvi väljaspool omaenda ninaesist toimuva vastu on vähenenud, hoolimata plahvatuslikult kasvanud võimalustest seda informatsiooni hankida. Selle nähtuse põhjused on palju sügavamal kui lihtne huvipuudus, siin tulevad mängu üleminekuriikide arengute seaduspärasused, eelkõige orienteeritus personaalsele toimetulekule.
Kui me eeltoodud aspektide valguses analüüsime meie praegust Tšetšeenia-taju, siis saame järgmise pildi.
Tšetšeenia sündmuste kõrgpunkt on möödas, huvi on raugenud. Täna on tegemist kauge konfliktiga, milles eliitriikide huvid ei ole enam selged. Infot saame vahendatult ja puudulikult, meediakriisi enam ei ole, konflikt on olnud väga pikk. Sümbolid ei ole ka selged, sest ka meie meedias on paralleelselt kasutusel rida vastandlikke versioone, vabadusvõitlejatest terroristideni. Sama olukord on ilmselt enamikus riikides, sest eliitriigid on seotud oma konfliktidega ja veel ühe jaoks avalikkuse tähelepanu ei jätku. Enamik inimesi tegeleb oma asjadega ja lükkab konfliktinfo endast võimalikult kaugele.
Järeldus: kui Tšetšeeniast ei tule informatiivset lisatoidet või mingi uus tegur ei sunni suurriike näitama poliitilist tahet, jääb kõik nii, nagu praegu on.
