Maalammas Velli kiidab oma eriliselt pehmet villakasukat
Mina olen Velli, maatõugu lammas. Seda ütles esimest korda kolm aastat tagasi minu uus omanik Anneli Ärmpalu-Idvand, kui oli mind pikalt uurinud ja mu karva katsunud. Varem Kihnul elades ei teadnudki, et olen eriline. Vahel tuli mõni uus nägu emandale külla ja imestas, miks me nii pisikesed oleme. Selle peale kohmas emand: “Oh, see on meie oma sort.”
Aga tegelikult olen juba üsna vana, elus mõndagi näinud, ning selle lauda au ja uhkus. Sel kevadel saan juba vanavanaemaks! Tean seda täpselt, sest siin laudas elavad minu tütar Velvet ja tema tütar Veenus, kes praegu oma esimest järeltulijat ootab. No küll nad meenutavad mind ennast noorena! Nad mõlemad on täpselt nagu minu suust kukkunud – väiksena on süsimustad valge lauguga kuradikesed, aastaselt on karv pealt juba kergelt mustjashalliks muutunud. Perenaine vist arvab ka nii, miks ta muidu meid näitustel kogu aeg ühte ritta sätib.
Lambad justkui Norrast
Imelikul kombel on mu enda hõbehall karv täpselt samasugune kui Ruhnu kasukas, mis praegu Ülenurme põllumajandusnäitusel ripub.
Perenaine Anneli, kes muide on loomaarst, ütleb selle kohta uhkelt: “Tõu tunnus!” Ahvenamaa ja Norra maalammaste pildid tema ja peremees Herki Idvandi albumis on tõesti lausa hämmastavalt minu nägu ja tegu!
Kokku on meie aediku lambaid ligi 20. Teises ruumis lisaks veel uued näod Kihnu Jõnn ja Saare Tõnu, kes aeg-ajalt oma sarvilised pead raksuga kokku löövad, nii et terve laut vakatab. “Vana tõu päästmiseks” vahetab perenaine mu mehe igal aastal Kihnu, Ruhnu või Saaremaa uue jäära vastu välja ja märgib kõigi tallede pärinemise korralikult üles. Minu viimaste laste isa Johannes on nii vägev jäär, et tal on kokkupõrgete tõttu ainult üks sarv järele jäänud.
Käivad uudistamas
Oleme juba harjunud inimfännidega, kes alatihti meid uudistavad, tirivad karvadest ja sikutavad kahest naharibast, mis on lõua all. Vanasti Kihnul kirusid inimesed “tilbasid” villa lõikamise ajal kõvasti, aga nüüd ütleb Anneli hoopis, et see on aborigeensuse tunnusmärk.
See on tõsi, kõrvalaediku tumedapealistel ja valgepealistel tõulammastel seesuguseid väikse kellukese moodi tilbasid pole. Nende villa ei käi keegi katsumas ja perenaine ütleb, et see kõlbab ainult vildiks.
Ükskord olin nende “lihalammastega” koos. Teist korda ei taha – suured lambad ähvardasid katki pressida. Mõelge ise – minu tütar sai lapse 20-kiloselt, aga nonde talled kaaluvad juba pooleaastaselt 50 kilo! Ka on neil veidrad maani sabad, meie ilusad lühikesed kolmnurksabad ulatuvad kõige rohkem kootideni. Perenaine kasvatab suuri lambaid ainult liha pärast, mille eest ostab Kihnust meie karja suuremaks. Olen talle väga tänulik, minu järel on ta mitu sugulast tapamajast päästnud.
Eriti suurde vaimustusse satuvad külalised aga kahekihilisest karvast, mis mul on alt tume ja tihe ning pealt hele ja oi kui pehme. Perenaine arvab, et see on sama “ebaühtlik vill”, mida 1700. aastast pärit dokumendid kirjeldavad. Aga veterinaar- ja toiduamet ei arva hoopiski, et meie oleme eriline tõug, näidaku ja räägitagu meist kui palju tahes. Selle peale ütleb perenaine india vanasõna: “Näita teadmatule näpuga kuud, tema vahib ikka näppu!” Või oli see kuidagi teisiti.
Manilaiul lihtne pidada
Aga suviti Manilaiul looduses elades näevad meie aediku lambad ikka tõesti väga head välja. Minu vill on hõbehall, aga kui perenaine valge sugulase villa ära peseb ning paberile paneb, sünnib ime – vill muutub nähtamatuks!
Manilaiul on meid lihtne pidada, oleme saareeluga harjunud. Teeme seal ühiskondlikku tööd, puhastame saart pilliroost ja prahist, et linnud saaksid pesi punuda. Laiu teises servas elavatele suurtele lammastele peab perenaine suvi läbi mineraale ja terasid tassima. Kihnu saarele prooviti ka kunagi suuri lambaid elama tuua, aga vististi nendesamade mineraalide puuduse tõttu lõpsid nad kõik poole aastaga.
Perenaine Anneli ütleb, et hõbehalli villaga nahka peetakse eriti hinnaliseks. Aga ei usuks elu sees, et ta minu kasuka kallale kipub. Veel sel aastalgi kinkisin talle viis imeilusat talle. Praegu elavad minu juures veel kahekuused Vedru ja Ventuuras. Võite nime järgi arvata, kummaga rohkem tegemist on!
Alex Lotman: maalambad vajavad kaitset
Matsalu looduskaitsja Alex Lotmani hinnangul ei saa maalamba olemasolu eitada, oht põlistõugu kaotada on aga suur.
Lotman selgitas, et kui ühe põlistõu ehk geneetiliselt eristuva populatsiooni lõplik tõestamine on praktiliselt võimatu, aktsepteeritakse põlistõugude, nagu ka teistes bioloogilise mitmekesisuse kaitse küsimustes ettevaatlikkuse põhimõtet.
“Kui meil pole põhjust arvata, et Lääne-Eestis oleks kohalikud lambad omal ajal täielikult asendatud tõukarjaga, on mõistlikum eeldada põlise karja säilimist,” soovitas ta.
Lotmani hinnangul eristuvad kõnealused Lääne-Eesti lambad kultuurtõugudest rea tunnuste poolest, näiteks sagedasem sarvilisus, teistsugune vill ja teistsugune käitumine karjamaal.
Lotman pidas loomulikuks, et põlistõug on geneetiliselt sarnane Eesti kultuurtõugudega. Nimelt toodi Eestisse sisse eelkõige “parandajatõugude” jäärasid ja kasutati kohalikke uttesid. Ta lisas, et edasine valik tehti aga juba sobivaks peetud tunnuste järgi.
“Seega on meie mõlemad kultuurtõud väliselt üpris erinevad maalambast, kuid genofond üldiselt erineb hoopis vähem,” lausus looduskaitsja.
Lotman märkis, et risk põlistõugu kaotada on suur ning kui see kord kadunud, siis tagasi seda enam ei too.
