Kas haridusosak ohustab Eesti kooli kestmist?
Kaido Kreintaal, Koolijuhtide Ühenduse juhatuse liige
See reform kätkeb suurt ohtu haridusele maal. Haridusosakute süsteemile üleminek eelistab suurte linnade suuri koole ja võib kaasa tuua maakoolide sulgemise. See omakorda annab tõuke maapiirkondade tühjaksjäämisele – sest kooli sulgemine annab impulsi ka inimeste lahkumiseks. Kas riigi taotlus on tõesti, et inimesed koonduksid veelgi enam suurtesse linnadesse – Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse?
Kahtlen, kas toimiva koolide rahastamise skeemi lõhkumine on vajalik. Niigi on kulunud aega, et omavalitsused hakkaksid mõistma, kuidas praegune finantseerimissüsteem toimib – et nad tajuksid, et nemad ise on koolide omanikud. Nüüd, mil see on juba enamikule kohalikele omavalitsustele kohale jõudnud, minnakse asja jälle kirvega lõhkuma. Kohalikelt omavalitsustelt tahetakse sõnaõigus kooli arengut puudutavate otsuste tegemisel ära võtta – kuid kes peaks kooli vajadusi paremini tundma kui kohalik võim?
Haridusministeerium on keskendunud ainult vormi muutmisele – rahastamine on pelgalt formaalne küsimus. Aga tegelikult tuleks keskenduda hoopis hariduse sisule.
Peaksime põhjalikult analüüsima koolide õppekavasid – kas see, mida me praegu õpetame, on õige?
Õppekavad ei arvesta laste ealisi ega soolisi iseärasusi, eriti murettekitav on olukord põhikooli vanemas astmes. Kas laste koormus ei ole liiga suur? Ja miks ei taha lapsed koolis käia, millest tuleneb vägivald koolis? Need on küsimused, millega tuleb tegeleda, selle asemel et rahastamist kord üht- ja siis teistpidi ümber mängida.
Olav Aarna, riigikogu liige, Res Publica
Viimaste päevade jutt haridusosakust sunnib järjekordselt tõdema, et uus on tavaliselt unustatud vana. Haridusosak tähendab, et inimese koolitusega seotud kulud kaetakse ühiskonnas kokku lepitud alustel ja mahus avalikest (riigi ja kohaliku omavalitsuse) eelarvetest. Enamasti väljendatakse seda põhimõttena, et raha liigub õppuriga sinna, kus ta on otsustanud oma põhiseaduslikku õigust teostada. Siit ka laialt levinud mõiste “pearaha”.
Tegelikult on haridusosak olnud Eesti üldhariduskooli põhilise rahastamismehhanismina kasutusel juba alates 1993. aastast. Aeg-ajalt on vastavat ühiskondlikku lepet (põhikooli ja gümnaasiumi seadust) veidi muudetud, püüdes ilmnenud probleeme kõrvaldada või leevendada. Rakendatuna põhikoolile ja gümnaasiumile, võib haridusosak tähendada kas õpetajate palgakulu katet, ühe õpilaskohaga seotud kõigi jooksevkulude katet või lisaks sellele ka koolimajade amortisatsioonikulude katet. Viimatise variandi puhul on haridusosaku reaalväärtuseks 2004. aastal umbes 24 000 krooni ja tulemusega pole peaaegu keegi rahul.
Kümne aasta kogemus peaks meil võimaldama analüüsida osaku senise rakendamise tugevaid ja nõrku külgi. Taasalanud diskussiooni haridusosaku kasutatavuse ja selle ulatuse ning vajalike tasakaalustavate mehhanismide üle ei peaks mingil juhul pelgama. Seoses kavandatava reformiga tasuks kindlasti meenutada ka Marek Strandbergi ja Kaarel Tarandi (Õpetajate Leht, 13.11.1998 – toim) umbes kuus aastat tagasi esitatud ja ruttu unustatud hariduspiirkondade ideed.
