Ajateenijad on ülemuste sõnul nõrgaks jäänud
Kompaniis algusaastail teeninud mehed teavad rääkida, et kui “omal ajal” ei olnud harv nähtus vastuhaku korral jaoülemalt “lõuga saada”, siis nüüd aetakse asju väga humaanselt.
Varem kaitseväes ning nüüdseks kuus aastat TÜPK-s töötanud lipnik Toomas Kutsar märgib, et ühest küljest on kaitseväeinspektori (kes ajateenijate kaebusi menetleb) olemasolu ajateenijatele paremini teada, teisalt aga on märgata ajateenijate suhtumise muutumist – nimelt on nad nii vaimselt kui ka füüsiliselt nõrgemad kui aastate eest ning saavad asjadest sageli valesti aru. “Suhtumine on muutunud, füüsiline tase on nõrk. Kui on vaja pingutada, siis ütlevad, et on raske ega proovigi,” märgib Kutsar.
Ajateenijast nooremseersant Rene Kokk toob näiteks praegused noorteenija aja läbinud. “Praegune kompanii ei teinud noorteaja ehk sõduri baaskursuse lõpus isegi sporti,” ütleb ta ja lisab, et mängiti lihtsalt lolli. Kokk on kindel, et enamik sõjaväkke minejatest on häälestatud vastumeelselt, isegi vabatahtlikult minejad.
Ise mitu aastat põllumajandusülikoolis õppinud Kokk imestab, et just rohkem haritud ajateenijatel on suhtumisega probleeme. Vanemate ajateenijate seas on umbes 90% poistest kõrgkoolis või sinna sisse saanud, kuid just nemad olevat uimasemad. “Neid pidi kogu aeg “taguma”, et nad üldse midagi teeksid, nad jäid positsioonidel magama, relvad jäeti suvaliselt maha. Igaüks ajas oma rida,” kirjeldab jao-ülem.
Nooremad ajateenijad aga on ühtsemad, hoiavad rohkem kokku ja on aktiivsemad. “Kui ühel relva ära võtsime, siis kõik koos mõtlesid ja püüdsid aidata, kuidas seda tagasi saada.” Praeguste noorte haridustase on kokku madalam.
Kasvatus ja karistus
Ohvitserid ja jaoülemad teavad, et kõik, mida ajateenijad peavad tegema, tuleb neile ära põhjendada. Kui öeldakse lihtsalt, et nüüd kaevate kraavi kuni lõunani, siis see pole Kutsari sõnul õige.
“Ma küsin alati, kas nad saavad aru, miks nad midagi teevad. Ei ole, et panen suvaliselt lihtsalt pumpama,” kinnitab jaoülem Kokk. Kõik oleneb sellest, kuidas tegevust serveeritakse. Kui ajateenija näiteks pillab relva või salve, siis pannakse ta kätekõverdusi tegema, aga mitte karistuseks, vaid et treenida nõrku käsi.
Treenimine ei ole karistus, see on kasvatus. “Kui karistan kedagi pumpadega, siis teen ise kaasa, aga kui treenime nõrku käsi, siis ei tee,” väidab jaoülem Kokk.
Tegemist on siiski sõnademänguga, sest “pumpajale” ei ole vahet, kas teda treenitakse või karistatakse. Esimesel juhul ei ole tal aga õigust kurta.
Näiteks tehti kunagi tuletõrjehäireid, mille käigus veeti kogu toamööbel õue riviplatsile. Niisama ei tohi seda teha, aga kui tuba on näiteks koristamata ning tolmurullid voodi all, siis saab põhjendada. Kõigepealt levivad tolmuga haigused ning teiseks võib tolmurullist tekkida staatiline elekter ja sealt juba tuli, toob Kutsar näite.
Kompaniiülem kapten Kaido Kauriti sõnu kasutades ei ole keelatud eksimise korral teha vastavat kasvatust, spordiga karistamised on aga keelatud. “See on noatera peal käimine, mehed peavad arvestama, et kui see informatsioon jõuab minuni, siis mina hakkan sellega tegelema ja võib arvestada enda süüdimõistmisega,” räägib Kaurit. Õiglane karistamine eeldab tema sõnul lahtist mõistust ning väga suurt ausust.
“Ma olen öelnud, et parem ärge sellega tegelege.” Määrustikus on piisavalt karistamise võimalusi.
Ajateenija füüsiline baas peab tulema kehalisetundidest, mida TÜPK-s on nüüd kaks korda nädalas. Kaurit tahaks enda väeosas näha just tugevamaid poisse. “Väljaõppele järgneb meil päästetöödel osalemine, kui on metsa tulekahjule minek, kus peab olema üle nädala, ei pea nõrgad vastu,” toob ta näite. “Juba kahe-kolme päevaga hakkavad nõrgemad ära kukkuma, nad lihtsalt ei jõua, käivad kui zombid seal ringi. Püüad teha vahetustega tööd, aga tulemöllus peavad mehed tugevad olema, seal enam ei ole aega vaadata, kas ta nüüd on nõrk ning saata ta laatsaretti.” Seda, et poisid on aastatega nõrgemaks jäänud, näitavad Kauriti sõnul isegi arstliku komisjoni paberid.
Jaoülemad on nüüd targemad
Kompaniis oli Kutsari sõnul kunagi olnud ajateenija, kes arvas, et kui ta on vabatahtlikult ajateenistusse tulnud, siis võib ta iga kell vabatahtlikult ka ära minna – ning panigi metsalaagrist jooksu. Aga “hulle” on olnud rohkemgi. Hiljuti olnud üks ajateenija, kellega oli võimatu rääkida. Ühel õppusel kaevati kaevikuid, kuid tema istus augus ja loopis ükshaaval kive välja. Kui küsiti, miks ta tööd ei tee, vastas, et tema laseb kaeviku endale kodu-Anttilast tellida, nagu ka uue lusika, kui see metsas katki läks.
“Varem oli ajateenijatel kartus, et kaebamine jõuab jaoülema kõrvu ning kui kaadrikaitseväelased pärast tööpäeva lõppu ära lähevad, siis hakkab kaebajatega ekstreemseid asju juhtuma,” märgib Toomas Kutsar.
Näiteks pannakse ajateenijad ämbriga õhku vedama, et paha hais toast välja saada, voodis rividrilli tegema või tuleb Pätu külla. Pätu tähendab toa segamini löömist, kui uks või aken on lahti jäänud ja kedagi toas ei ole. Kutsar kinnitab, et Pätu-aeg on möödas, ebainimlikke asju ei tohi teha.
Kutsar räägib loo aastaid tagasi olnud ajateenijast jaoülemast, kes kuritarvitas võimu ja astus oma volitustest üle. Jaoülem oli rühma sisemise side ja ühtsuse leidmiseks käskinud kõigil ajateenijatel vöörihmad ühte auku panna ehk rihmad ühepikkuseks teha, olenemata poiste suurusest. Ühele kogukamale ajateenijale rihma peale saamiseks käskis jõudu kasutada ehk jalaga peale suruda, kuni rihm peale läks. Kutsar kinnitab, et temani sel ajal need üleastumised ei jõudnud, sest poisid ei julgenud rääkima tulla. “Hommikusel rivistusel ei paista sellised asjad välja, ma oleksin näinud, kui rihmad oleks ühesuurused olnud,” ütleb ta. See jaoülem sai hiljem seaduslikult karistatud.
Sisuliselt olevatki nii, kas ajateenijad julgevad ülemustele rääkima tulla. Võimalik on vabalt pöörduda väeosa kaplani poole ning ette on nähtud rühmaülema tunnid, kuhu jaoülemaid ei kutsuta.
Selles mõttes on kompanii ülem Kaido Kaurit rahul, et TÜPK on väike väeosa. “Siin on kõik läbipaistvam ja poistel endal on suhted teised. Kui mingi probleem on, leiab sellele lahenduse, suures väeosas võib-olla ta ei leiagi seda väljundit, kus oma mure ära rääkida,” selgitab ta.
Enam palju pahandust ei tehtagi, sest nii kompanii ülema kui ka lipnik Kutsari sõnul on ka ajateenijatest allohvitseride koolitus paremaks läinud.
Samas on kompaniil oma traditsioonid, mida aastast aastasse edasi kantakse. Näiteks korraldatakse noortele diskoõhtuid või pärast noorteaega ristivad vanemad värskeid ajateenijaid. Kutsar ütleb, et on aja jooksul kuulnud selliseid asju tehtavat.
Poiste moraalne tase olevat aga aastatega alla läinud ning selliseid asju võetakse tihti liiga tõsiselt, mitte lõbusate traditsioonidena.
Kuidas siis motiveerida
Jaoülemad teavad, et respekti peab saavutama juba esimesest päevast. “Kui uued tulijad värava taga, osa veel pohmeluses, viimaseid sigarette suitsetavad, siis see ongi nende viimane vabadus,” ütleb Kokk. Kompanii territooriumil tuleb neile kohe selgeks teha, kus nad on, kuhu nad on saabunud, et nüüd nad on ajateenijad. Kokk on selleks kasutanud karjuvat ja käskivat tooni.
Kutsar ei pea karjumist alati kõige õigemaks. Tema sõnul saab oma olekuga näidata, kes sa oled. Selleks on hea kasutada teietamist, mitte öelda sina. Sina on semu.
“Lihtsalt rääkides ei hakka sind keegi kuulama, hääletoon peab olema veenev,” teab Kokk.
Kord on kompaniis humaansusest hoolimata siiski majas.
Tallinna üksik-päästekompaniist
Kompaniiülem kapten Kaido Kaurit
Tallinna ÜPK loodi 1992. aasta 10. märts.
Päästekompaniisid on Eestis kolm: Jõhvi ÜPK, Tartu ÜPK ning Tallinna ÜPK. Päästekompaniide peale on üles ehitatud Afganistani missioonid. Kaurit oli eelmise Afganistani demineerimismissiooni juht.
Ajateenijaid võetakse RKO kaudu, kuid kompaniid alluvad päästeametile.
Ajateenijate sõjaväeline baasväljaõpe on sama mis kaitseväes. Lisaks päästealane väljaõpe ning päästeoperatsioonidel maakondade päästeteenistuste toetamine ja demineerimistööde teostamine.
Ajateenijad käivad tuletõrjevahtkonnas ehk kui seal piirkonnas on tulekahjud või autoõnnetused, siis ajateenijad sõidavad välja. Nüüd on lisandunud professionaalsed autojuhid.
Eelmisel aastal oli kompaniil kokku 268 väljakutset, neist 84 tuletõrjeväljakutset ning 9 kogu kompaniid hõlmavat päästeoperatsiooni. Ülejäänud oli demineerijate töö. 12 aasta jooksul on läbi käinud umbes tuhat ajateenijat. Praegu on neid 51. Paljud ajateenijatest on läinud pärast tööle päästeteenistustesse. ENSV ajal asus samas kohas tsiviilkaitse staabi sideväeosa.
Rühmaülem kogub ajateenijate luuletusi
Kuus aastat TÜPK-s töötanud lipnik Toomas Kutsar
Lipnik Kutsar on 8 aastat ajateenijate luuletusi kogunud. Kuus aastat TÜPK-s ning varem Kalevi pataljonis töötades. Ise toob ta selle kohta kaks põhjendust: “Nagu ma neile ka iga kord ütlen, saan nende kaudu teada, mida noored ajateenijad tegelikult mõtlevad. Ja teiseks, kui neile öelda, et peavad luuletuse kirjutama, siis esimene mõte on alati “mina? Ma ei oska luuletust kirjutada”. Kuid lõpuks saavad kõik hakkama. Mõte on näidata, et nad suudavad kõike, kui nad tahavad. See ei käi ju ainult luuletuste kohta.”
Luuletuse kirjutamiseks on ajateenijatel tavaliselt aega nädal ning neid kirjutatakse ajateenistuse algusepoole. Kutsar ei ole maha matnud ideed avaldada need luuletused kunagi luuleraamatuna.
Pommikoer Aryan
Varem ei ole TÜPK-s pommikoera olnud, kuid nüüd on Aryan ehk Anni juba missioonilgi käinud. Ülesandeks oli kontrollida autosid. Kaido Kauriti sõnul koerale eriti lõhkeainet ette ei sattunud ning selleks, et koer oma tööd ära ei unustaks, pani ta aeg-ajalt ise kontrollitavatesse autodesse veidi lõhkeainet koera rõõ-muks. Anni leidis kõik üles.
Kui pommikoer lõhkeaine leiab, siis ta ei hakka haukuma, vaid istub maha ning näitab ninaga selle suunas. Ükskord istus Anni ühe kruusakoorma juures maha, kuid sealt lõhkeainet ei leitud. Ameeriklased olid küll koera üle nalja visanud, kuid Kaurit hoopis kiidab teda. Nimelt oli seda killustikku lõhatud ja arvatavasti jäi sinna lõhkeaine lõhn juurde.
Pommikoer veedab kompaniis vaid päevad. Õhtuks viib hooldaja ta enda juurde koju. Ajateenijad koeraga ei tegele.
