Ometi on väga hästi teada, et juba Vabadussõjas võitlesid karud koos eesti poistega oma kodumaa vabaduse eest ning tekitasid tiblades kabuhirmu. Hiljem kuulus karude juht kindral Mõmm ka Tartu rahu sõlminud delegatsiooni koosseisu ning iga kord kui punalimukad keerutama hakkasid, tõusis see vana sõjamees tagajalgadele, ajas lõuad pärani ja möirgas kohutava häälega. See muutis tiblad palju järeleandlikumaks, uskuge mind!

Üldse olid karud terve Pätsi aja väga lugupeetud ning armastatud sõdalased, kelle kolonni vabariigi aastapäeval Vabaduse väljakul alati kõlavate elagu-hüüetega tervitati. Isegi Stalin austas ja kartis karusid. Ärme unusta, et lisaks Laidonerile kinkisid tiblad tulise traavli veel ainult ühele Eesti Vabariigi sõjaväelasele, nimelt karu-kindral Päntule, kes kalli kingituse nagu kord ja kohus ära sõi.

Punarahva sissetungi järel karude polgud likvideeriti, kõrgema auastmega mesikäpad viidi Venemaa loomaaedadesse vangi. Eestisse jäänud karud põgenesid sügavamatesse metsadesse ja jätkasid seal võitlust, süües ära kolhoosnike kaera ning lõhkudes kommunistide mesipuid. Nende sõjaline väljaõpe jäi aga kahjuks unarusse ning nii juhtuski, et kui Eesti Vabariik taastati, polnud karude hulgas enam ainsatki ohvitseri.

Samas on selge, et karud kujutavad endast ikka veel suurt jõudu. Euroopas ju enam mesikäppasid pole. Just karude pärast meid tegelikult NATO-sse võetigi, karud on meie salarelv! Sellepärast ongi kohutavalt inetu, et Eesti armee parimad pojad omavahel kisklevad. Ma saan aru, sõjaväelaste vahel tuleb ikka ette auhaavamisi ning noored tulipead haaravad jalamaid relvade järele. Aga duell karude ja inimsõdurite vahel on ikkagi lubamatu. See on korralagedus! Karusid tuleb hoida, sest ma ütlen ausalt, praegu nii populaarsed kassid on ju rahu ajal armsad silitada küll, aga lahingu ajal on neist vähe abi, isegi kui tegemist on Kõutsiga.