Mitte Brüsseli jama, vaid Eesti asi
Eestlased ei ole kunagi varem Euroopa Parlamenti valinud. Miks peaks seda 13. juunil tegema?
Eesti on Euroopa Liiduga ühinenud selleks, et oma huvid, eelistused ja tõekspidamised suurde Euroopa mängu haakida ning neid seal kaitsta. Parlament on liidu eelarve koostaja, kodanike hääletoru. Institutsioon, mis hoiab silma peal nii Euroopa Komisjoni kui ka Euroopa Nõukogu tööl, küsides, miks asjad ühes või teises suunas liiguvad. Pühendunud parlamendisaadikud saavad siin kõiki neid protsesse mõjutada, seda eriti siis, kui nad on pärit väikeriikidest. Võimalus oma saadikud parlamenti saata on üks peamisi demokraatlikke õigusi ja Euroopa poliitika mõjutamise võimalusi, mis Eesti euroreferendumi tulemusel sai.
Arvamusküsitlused näitavad, et parimal juhul läheb iga kolmas valimisõiguslik kodanik Eestis 13. juunil valima, halvimal juhul aga iga kaheksas.
Inimesed, ärgake. Oled sa põllumees, kalastad Läänemerel või töötad keemiaettevõttes, parlamendi otsused puudutavad sind otseselt ja oma huvide kaitseks pead siia õiged inimesed end esindama saatma. Kui ükskord jälle Euroopa Liidu eel-arve tegemiseks läheb või tuleb juttu tõukefondide rahast, on hääled parlamendis kriitilise tähtsusega. Ma ei räägi mingist abstraktsest Brüsseli jamast, räägin Eesti asjast, mis Euroopa Parlamendis aetakse.
Milline oleks Eestis hea valimisaktiivsuse protsent, 40?
Arvestades negatiivset stsenaariumi, mille korral üks kaheksast valima tuleb, siis jah, 40 oleks hea tulemus. Euroopas tervikuna ootan enam kui 50-protsendilist osavõttu, mõningates liikmesriikides võib see isegi 70-ni küündida. Kordan veel, parlamenti peab minema valima oma esindajaid, kes seisavad sinu eest ning tulevad koju selgitama, mida kuulsid ja nägid ning mis toimub.
Parlamendi valimisreklaam kubiseb nii Eestis kui ka mujal Euroopas sisepoliitilistest loosungitest. Kas selline kitsarinnalisus on valijatele “nuudlite kõrva ajamine”?
Tõsi, Euroopas on kombeks vaadata europarlamendi valimisi valitsuste vaheeksamina, kui riigisisesed üldvalimised on kauge möödanik. Poliitiline võitlus isiksuste vahel on valimiste ajal tavaline. Tegemist ei ole ju pelgalt mingi populaarsusküsitlusega, vaid tõsise avaliku arvamuse väljendusega. Kõige olulisem on seejuures, et sisepoliitilise pingpongi kõrval tuleb samaaegselt tegeleda ka Euroopa asjaga.
Millistele valdkondadele peaksid poliitikud valimiskampaanias kontsentreeruma?
Ma ei taha end õpetaja rolli seada. Võin aga öelda seda, et tulevasel parlamendi koosseisul on esimene kuum teema uus finantsperspektiiv 2006–2013. Eesti on liidu eelarvest peamisi netosaajaid, küsimus on, milline on teie nägemus sellest? Lisaks tuleb otsustada kemikaalide direktiivi saatus – kas maksma hakkavad tööstuse või keskkonna huvid?
Eestist kandideerivad europarlamenti supermodell Carmen Kass ja olümpiavõitja Erki Nool. Kas kogenematute poliitikute osalemine ei anna mitte kogu üritusele farsi maiku?
Tõsi ta on, et parlamendi praegustest saadikutest on vähesed valitud nende staariseisuse tõttu, kuid selliste inimeste osalemises, keda tuntakse kogu riigis, ei ole midagi imelikku. Siin võiksin näitena tuua oma hea kolleegi parlamentääri Ari Vataneni, autoralli maailmameistri Soomest. Just tema oli üks nendest saadikutest, kes algatas Euroopa maanteeohutuse harta arutelu, mille eesmärk on 2010. aastaks liikluses hukkunute arvu Euroopas vähendada poole võrra. Kuna hartaga on liitunud mitmed autotootjad, kütusemüüjad ja kindlustusfirmad, võib juba täheldada liiklussurmade vähenemist mõnes liikmesriigis. Ari valiti parlamenti tema isiksuse pärast, kuid ta harjus kiiresti ning andis olulise panuse.
Seda näidet aluseks võttes, milliseid uusi tuuli võiks näiteks Carmen Kass europarlamenti tuua?
Kõige olulisem on parlamenti pühendumus kaasa tuua. Lisaks sellele peab arvestama, et 46 nädalal 52-st tuleb lennata Brüsseli ja Strasbourgi vahet, elada suure osa oma ajast portfelli taga. Europarlamendis tuleb kasutada oma kontakte ja sõlmida palju sõprussuhteid, et protsesse mõjutada. Ühte võin kindlalt öelda: keegi ei tule siia oma varasemal mainel ja tuntusel mesimagusalt liugu laskma, siia tulles on kõik puhtad lehed.
Mina tulin europarlamenti 1989. aastal ja inimesed ei küsinud, kas olin varem kodumaal kuulus, kas olin minister või peaminister – neid ei huvitanud see. Pidin kõigi lugupidamise võitma.
Kuuldavasti olete järgmise eesmärgina ette võtnud Euroopa Komisjoni presidendi koha?
Kuulun jah meedias pakutud võimalike kandidaatide hulka. Samas, siin ei saa kandideerida klassikalises mõttes, see on teistsugune protseduur. Loodan, et paari nädala jooksul on nominendid selged, kes peavad siis nõukogu, parlamendi ja liikmesriikide valitsuste toetuse pälvima.
Mis minusse puutub, siis mingit n-ö programmi mul ei ole, võtaksin komisjoni kaasa lihtsalt oma 15 aasta pikkuse parlamendikogemuse, millesse mahtus 30 erinevat nõukogu eesistujakoosseisu ning kolm komisjoni koosseisu.
