Tallinna külje all magab unustatud fosforiidikaevandus
Möödunud reedel kaevanduse juurde kogunenud teadlastel, ajaloolastel ning loodusspetsialistidel on aga üks asi ajada – nad tahavad välja selgitada, millised oleksid võimalused möödunud sajandi alguse aegsest uhkest kaevandusest, praegu võssa kasvanud kohast hooldatud ja valvatud vaatamisväärsus teha.
Kellel käikudesse sukeldumise tarvis juba kummikud jalas, kellel mitte, trotsivad spetsialistid teist tundi kaevanduse suudme ees väsimatuid sääseparvi.
Pärteli sõnul on mitmeltki poolt kostnud nurinat, et kaevandust leida on keeruline. Ei ühtegi viita ega silti. Kaevanduse seitsmest sissepääsust mõne juurde tuleb ragistada sõna otseses mõttes läbi muda ja võsa, kõhuni umbrohus.
Käijaid paistab olevat
Hoolimata suunaviitade puudumisest tundub ilma valveta kohas käijaid jätkuvat: Maardu kõrval asuva kaevanduse põnevates ja hästi säilinud käikudes jätkub küllaga võimalusi plasttaara, prahi ja äravisatud õllepudelite otsa komistamiseks.
“Eesti turismiobjektid pole sageli külastusteks ette valmistatud ja sellest saavad alguse suured probleemid,” lausub Pärtel. “Tahame vähemalt proovida, et teisiti läheks.”
Vastuväiteid kaasaegse turismiobjekti loomiseks, kus prahist vabastatud ja konserveeritud rikastusvabriku varemete juurest viiks kõrgele astanguveerule platvormide, ronimispuude ja muu sellisega atraktiivne matkarada ning tagasi tulles saaks ligi kilomeetri ulatuses kaevanduskäikudes liikuda, muidugi leidub.
Ega need käigud näiteks varisemisohtlikud pole? Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudi emeriitprofessor Enno Reinsalu nendib, et tegu on tõelise “mäenduse klassikaga”. Tundmatu projekteerija on kaevanduse loonud nii, et ligi seitsme kilomeetri ulatuses kulgevates käikudes on varing olnud vaid ühes kohas.
“Esimeseks mäekunsti reegliks on ehitada nii, et ei tapa,” lausub Reinsalu. “Käigud on umbes sama ohutud, kui päise päeva ajal Viru tänaval käia,” lisab ta.
Geotehnik, mäeinstituudi professor Mait Mets märgib, et kaevanduse juures on kõige ohtlikum hoopiski “purjus mets”. “See on termin, mis iseloomustab kaldus puid,” selgitab ta.
Võimalik on maalihe
Igas suunas kaldus puudest on kaevanduse ümbrus ja kõrgendiku all asuv rikastusvabrik läbi kasvanud. “Totaalset maalihet ma ei usu, aga sellisel kaldus pinnal on omadus kõige ootamatumal hetkel “sisse sõita”,” ütleb Mets ja tuletab meelde aastatetagust Turaida maalihet, mil 40–50-meetrised mäelõigud varisesid kohinal alla autoteele.
Ning muidugi nahkhiired, kellele Ülgase koopad on Piusa järel suuruselt teine masstalvituspaik Eestis. Nahkhiirespetsialist Lauri Lutsar nendib, et kui külastuskoormus pole talvel suur, ei pruugi nad magajaid segada.
Et kauaaegsele lagastamisele punkt panna ja Eesti esimesest fosforiidikaevandusest Piusa või Kohtla-Nõmme koobastega võrdväärne vaatamisväärsus teha, on ka keskkonnainvesteeringute keskus õla alla pannud uurimisprojektile, et unustatud kaevandus ellu äratada.
Kuidas Ülgasele kaevandus sai
Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel.
1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik.
Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajutud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas.
Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. EPL
