Vast see, et viimasel aastakümnel on tekkinud noori, kes valdavad rahvalaulu. Nad oskavad loomulikult ja isikupäraselt laulda. Need lauljad ei ole sirgunud vaid Tormist interpreteerides, vaid huvist pärimusmuusika vastu.

•• Kas Viljandi festivalil on ka oma osa selles kinnistumises?

On. See loob uutele tegijatele võimalusi. Vanadele tegijatele uusi ideid. Publikule kindla kogunemiskoha. Järjepidevusel on alati suur tähtsus, see festival on seda suutnud hoida. Tegelik muusikaelu käib ju ikka festivalide vahelisel ajal. Festival võtab mingi teema kokku.

•• Kui palju ise Viljandi festivalil käinud olete?

Paar-kolm korda. Üks elamusi oli soomelapi laulja Vimme. Ja mulle meeldis, kuidas liivi laulik Julgi Stalte laulab. Ja kui Ummumuudu setu lauljatega üles astus. Neil olid vahvad lähenemised. Johansone kuulasin esimest korda Viljandis. Välismaised eksootikad on ka huvitavad, tekivad põnevad paralleelid.

Üks kord olen esinenud ka koos filharmoonia kammerkooriga, Tormise seadete kavaga.

Kontsertettekandes folkloor on alati mingi kompromiss: kontsert pole lihtsalt kontsert, vaid mingi rahvakogunemine või ühine õhtulaulmine. See oleks loomulik, mitte kramplik publiku-esineja vahekord. Mõnikord on see ka õnnestunud.

•• On’s olulisem töö eesti muusikat maailma viia või siin meie endi seas väärtustada?

Olen püüdnud hoida niisugust hoiakut, nagu kunagi portugali luuletaja Fernando Pessoa kirjutas, ütlen mälu järgi Ain Kaalepi tõlke: “Nii palju, kui maailmas võib näha, näen mina oma külas kõiksust. Sest minu küla on niisama suur kui mis tahes maa. Ja mina olen seda kasvu, mis mu nägemine, ja mitte seda kasvu, kui pikk ma olen.”

Kui näed oma küla osana maailmast, siis sinu sisemuses ei muuda see palju, kas esined Türil või Pariisis: pakud oma muusikat ikka ühtemoodi.

See hoiak võiks levida, sest meile on selline fassaadne tegevus väga omane – muretseme selle pärast, kuidas asi väljast paistab, mis on ekspordiks ja mis impordiks, selline idaeurooplase kramp. Aga kõige toredamad oleme väljastpoolt vaadates siis, kui oleme seespool ausad ja esitame oma rahvalaule loomulikult. Et me ise oma muusikalist emakeelt ei reostaks ega maneeritseks.

Kui me võtame rahvalaulu nagu müügiartiklit või toodet, mida on raskem või kergem müüa, siis sel teemal pole mul mõttekas kaasa rääkida, selle jätaks müüjatele ja vahendajatele. Võib müüa kõike, oleneb pauna paksusest. On ju selge, et kokakoola pole maailma parim ja tervislikem jook, aga paljud pannakse seda jooma müügitehnikaga.

Samamoodi võiks küsida, kuidas müüa meie paekivi meie pinnasest… või meie rahvalaulu. Mulle tundub, et rahvalaulu müügiga on meil palju parem seis kui paekivi müümisega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid