Oraval tuleb sünnipäev
Keegi ei vasta. Lõpuks ütleb sotsiaalminister Marko Pomerants kõhklevalt:
“96 on kõrge iga... Kuidas tal põiega on? Äkki pakk neid... vanainimese mähkmeid?”
“Mis jutt see on!” vihastab Parts. “Härra Oraval on põiega kõik korras. Sihuke mähe tuleks sulle endale panna... suhu! Et sa lollusi ei räägiks.”
“No sa ju küsisid, et mida kinkida – ja mina vastasin, mis sa nüüd sõimad!” lähevad Pomerantsi silmad märjaks. Ta kardab koledasti riidlemist, on oma suurest kogust hoolimata õrna südamega mees. “Kui mähkmed ei sobi, siis nii ütlegi. Ma võin ka mingeid tablette organiseerida, või siis vererõhuaparaadi.”
“Viagrat!” hüüab Villu Reiljan laua teisest otsast ja naerab nii, et seinad värisevad.
Parts heidab talle range pilgu.
“Pole vaja mingeid tablette ega aparaate, härra Orav on terve mees,” ütleb ta. “Ja sina, Villu Reiljan – kas sa sööd ka selle suuga? Häbi peaks olema!”
“Vahest kingiks raha?” pakub Toivo Maimets. “Raha kulub alati ära. Veskimägi, sina oled rahandusminister, palju sa saaksid anda?”
Veskimägi läheb näost punaseks, nagu ikka, kui keegi talt raha küsib.
“Mm...” mõmiseb ta. “Nooh, ma ei teagi kohe... Polegi praegu nagu sula kaasas, raha kõik seina sees.”
”No ega sa kohe ei pea andma. Käid automaadi juurest läbi ja annad. Palju sult saaks?”
”Oh!” õhkab Veskimägi ja unistab, et just praegu lõhkeks õues pomm, kõik jookseks akna juurde ning tema pääseks teises suunas lõikama. “Sada krooni...”
“Sada krooni! Nalja teed!”
“Teen jah, heh, heh... Muidugi, sada ja viiskümmend.”
“Vähemalt tuhat!”
Veskimägi kaotab kõnevõime ja hakkab aeglaselt toolilt maha libisema.
“Ei, raha pole ka hea mõte,” halastab talle Parts. “Peaks olema midagi sooja ja kodust. Mis oleks, kui proua Tuiksoo küpsetaks piruka?”
“Ma võin kapsapiruka teha küll,” nõustub põllumajandusminister, keda Parts mõttes majasokuks nimetab ning natuke pelgab.
“Olge nüüd, kapsas on vanamehele raske seedida!” sekkub Margus Leivo. “Ma alles eile vuhkisin kodus kapsasuppi. Üldse ei söönud palju, suvel pole ju isu – vaevalt kuus taldrikut keerasin kinni, ja kus siis hakkas kõhus müristama! Ainult pikali saingi olla, justkui suurtükist oleks lastud, kardinadki liikusid. Parem oleks porgandipirukas.”
“Ei, lihapirukas!” ütleb Atonen.
“Ikka kohupiimapirukas!” õpetab Kristiina Ojuland.
“Seenepirukas on väga maitsev,” kinnitab Paul-Erik Rummo ja laksutab keelt.
“No millise piruka ma siis teen?” küsib majasokk vihaselt. “Leppige juba kord kokku!”
“Tee moosipirukas, kiisu!” ütleb Villu Reiljan ja pilgutab silma. “Vanad mehed on maiad, tahavad magusat.”
“Jääb siis moosi!” ütleb majasokk rangelt. Parts, kes ise küll kangesti kapsapirukat armastab, ei julge vaielda.
“Nii, see asi on otsustatud,” lausub ta. “Pirukas – see on number üks. Siis lilled – number kaks. Ja number kolm – pudel! Minu arust on kingitus koos.”
“Aga midagi mälestuseks, raamat või,” pakub Urmas Paet. “Mul on ministeeriumis seda kraami suurtest hunnikutes, keegi nagunii ei loe, võin kas või kotitäie tuua.”
“Oraval on juba raamatuid,” lööb Parts käega. “Peame veel ainult selle ära otsustama, kes talle külla lähevad. Mina ise lähen muidugi, ametikoht kohustab...”
“Küll me teame, mis sind kohustab!” naerab Reiljan. “Eks ikka viinapudel! Eelmine aasta käisid seal, said alles kolm päeva hiljem koju.”
Parts teeb näo, nagu poleks midagi kuulnud.
“Siis oleks muidugi ilus, kui lilled annaks üle mõni daam. Siin meil valikut pole, seega siis Kristiina.”
“No aga Ester?” torkab Leivo vahele. Parts lahvatab üle näo punaseks, majasokk aga silmitseb teda mürgiselt ja poetab:
“Pole midagi, mina kõlban ju pirukaküpsetajaks küll. Ei, ma olen hea meelega köögi-kata, aga mitte mingi ilunukuke nagu mõni!”
Ojuland teeb põlastava grimassi, aga ei ütle midagi.
“Seega siis Kristiina,” pomiseb Parts. “Kas veel keegi?”
“Mina tahan tulla!” hüüab Ken-Marti Vaher, aga Parts raputab pead.
“Ei, sina oled veel liiga noor. Oraval on seal marjade peale valatud piiritust, see on väga karm asi. Pitsi võtad, maha kukud!” seletab ta sosinal. “Hirmus maitsev, aga kange, raisk!” Korraks muutuvad ta silmad unistavaks. Siis köhatab hääle puhtaks ning teatab:
“Sellega on tänane istung lõppenud. Ja palun mind septembri esimestel päevadel mitte otsida, mul on telefon väljas, olen palgata puhkusel.”
