Märt Rask: põhiseadus vajab lähiajal kindlasti revideerimist
Mis te arvate, kuidas Eesti inimestele-ühiskonnale tundub, kas Eestis on järjest rohkem õiglust või ei ole?
Peab olema. Mina ühiskonna eest väljenduda ei saa, seda võib hinnata ajakirjandus. Küll aga peab kohtusüsteem suunduma sinna, et ühiskond mõistaks kohtulahendeid ja need lahendid mahuksid ühiskonna moraali, eetika ja hea-halva tunnetuse, õigluse raamidesse. On paratamatu, et osa kohtulahendeid läheb sellega vastuollu. See on alati nii.
Miks?
Siin on mitu põhjust. Esiteks – kas asjast on enne olnud väärinformatsiooni, mis moonutab tegelikku sisu. Tihti saadakse politsei kaudu esmane informatsioon ning selle järgi pannakse ajakirjanduses paika teatud õiguslik hinnang. Pannakse paika, kes on varas jne. Kui see pilt on ette moondunud ega lange hiljem kokku kohtulikul uurimisel tuvastatuga, siis vastuolu on ilmselge.
Eestis tehakse aastas suurusjärgus 30 000 kohtulahendit, millest ajakirjandus kirjutab põhjalikumalt läbi umbes 15. Ja ta kirjutabki läbi need, kus see vastuolu on avastatud. Üldjuhul ei kirjuta ajakirjandus kohtuasjadest, kus lahend pälvib rahva suurt poolehoidu. Aeg-ajalt seda siiski juhtub, viimane näide oli võib-olla Ustimenko.
Kohtupidamisse on sisse programmeeritud, et ühiskondlikult tunnustatud arusaamad võivad olla mõnevõrra teistsugused kui konkreetne kohtulahend. Mina leian, et kohtulahendil on ülesanne ühiskonda kasvatada. Kui seda kasvatuslikku momenti vältida, siis tuleks ju teha kogu aeg selliseid lahendeid, mis rahvale n-ö hästi peale lähevad. Aga see ei õnnestu, sest alati on keegi, kes arvab teisiti.
Kuidas mahub õigluse konteksti see, et riigikohtu esimeheks sai ühe suure võimuerakonna, Reformierakonna üks juhte? Te kindlasti ütlete, et Eestis on heade inimeste pink lühike
Ei ütle! Minu persooni tuleb lahata sellest aspektist, kumb mõjutas kumba: kas Reformierakond mind või mina Reformierakonda. Ma arvan, et viimane on õige. Kogu selle aja jooksul, mil ma kuulusin Reformierakonda, ei tule mulle meelde ühtegi korda, kus ma oleksin pidanud käituma oma tõekspidamiste vastu. Ja erakonnakaaslased teadsid seda. Ajakirjanduslikult väljendudes: ju ma siis olin kehv parteisõdur. Õnneks oli riigikogu sellest päris hästi aru saanud, sest muidu poleks 75 poolthäält lihtsalt kokku tulnud!
Mis te vastaksite, kui Siim Kallas ei suudaks kiusatusele vastu panna ja tundes huvi mõne kohtuasja vastu, helistaks teile ja paluks abi?
Siim Kallas helistab? Mulle? (Väga üllatunud häälega) Siim Kallas võib helistada mulle kas või iga päev, kui ta tahab. Aga ta teab endise peaministrina väga hästi, et Raskile võib ju oma muret kurta, aga ta saab sealt täpselt sellise vastuse, kuidas asjad on.
Tuleks silmas pidada, et ma olen olnud kuus ja pool aastat minister neljas erinevas valitsuses, aga mul pole olnud vajadust kordagi valitsuse laua taga rõhutada, et me käitume nüüd seaduslikult. Mind on aktsepteeritud ja ma pole pidanud tegema kompromisse ei seaduste ega oma südametunnistusega.
Olen igas valitsuses kaitsnud kohtuvõimu sõltumatust, sest valitsuses võib alati tekkida mõtteid, et lähme mööda ja ärme teeme ja kiiresti on tarvis.
Väga kahju, et teid pole praeguses valitsuses, eriti kui arutati Lihula samba eemaldamist.
Ma ei teagi, mis ma pean nüüd ütlema See oli selle valitsuse otsus, mille liige mina ei olnud.
Väga paljudele paistis selline käitumine ebaõiglane.
Kohtunikuna ei saa ma seda kommenteerida. Kui sealt tulevad mingid kohtuasjad, siis annavad nendele tegudele õigusliku hinnangu juba konkreetsed kohtunikud.
Milline on riigikohtu seisukoht seoses EL-i põhiseadusliku leppe mõjuga põhiseadusele?
Põhiseadusliku leppe jõustamine võib kindlasti tuua uue arusaamise meie põhiseaduse tõlgendamisse, et mitte öelda põhiseaduse revideerimisse. See on niivõrd mahukas teema, et sellest tuleks kirjutada täis kolm Päevalehte. Aga ma ütlen lihtsalt, et väga raskeks muutub põhiseaduse tõlgendamine riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumis üheaegselt Euroopas kehtiva põhiseadusliku lepingu ja meie kehtiva põhiseadusega.
Meil seisab ees Eesti põhiseaduse põhjalik revisjon. Aga see initsiatiiv ei saa tulla kohtutest või teadusringkondadest, otsuse saab teha riigikogu rõhuv enamus. Ainuüksi valitsuskoalitsioonist on vähe. Vastasel juhul ei tule midagi välja. Seni pole tohutut valmisolekut põhiseaduse muutmiseks olnud.
Kui kiire revisjoniga on?
Ega keegi meile seda ette ei kirjuta.
Aga praktiliselt, kui kiiresti seda vaja võib minna?
Mina kujutan ette, et kui põhiseaduslik lepe sel aastal alla kirjutatakse ja kõikides riikides ratifitseeritakse, siis see on kindlasti ikka nelja kuni viie aasta protsess. Uue põhiseaduse teksti koostamine on tänases Eestis väga lihtne. Meil on niivõrd palju häid kõrgkvalifitseeritud spetsialiste. Mina näen kõige raskemat olukorda selles, et me avame põhiseadusliku diskussiooni, aga ei suuda seda kokku panna. Ma laseme dinni pudelist lahti, ütleme, et vana põhiseadus enam ei kõlba. Aga just seda, mis siis kõlbab, on poliitiliste jõudude vahel väga keeruline, väga raske kokku leppida.
Seda peavad poliitilised jõud praegu väga täpselt hindama, kas on sellist valmisolekut, nagu oli 1992. aastal (siis valmis kehtiv põhiseadus – toim).
Te kasutate sõna revideerima, aga tegelikult räägime me ju uue põhiseaduse kirjutamisest?
Ma kasutan sõna revisjon sellepärast, et ega Eesti Vabariik ei loobu kõigist põhiväärtustest, mis on olnud vabariigi loomisel, taasiseseisvumisel kõige aluseks. Sellest, et ta on rahvusriik, suunatud tulevaste põlvede jaoks keele ja kultuuri arendamisele – nendest põhimõtetest ei saa loobuda, sest siis pole enam Eesti Vabariiki. Samuti ei saa loobuda põhiväärtustest, mis on kirja pandud põhiseaduse 2. peatükki. Ilmselt ei loobuta ka parlamentarismist. Seetõttu jääb ju põhiseadus oma põhiväärtustes kehtima.
Küll aga tuleb teha revisjoni näiteks sellises asjas, kuidas toimib Eesti kaitsevägi NATO
struktuurides. Küsimus on selles, kas meie presidendil on siis selline roll, nagu on kõrgemal riigikaitsejuhil tänases põhiseaduses. Ilmselt tuleb kriitiliselt üle vaadata ka rahvusparlamendi roll, valitsuse roll. Kui valitsus teeb tähtsamad otsused, mis nad siis Brüsselis käivad? Meie põhiseaduses pole seda kirjas.
Mis on teie jaoks riigikohtu tähendus – kas lihtsalt 19 kõrgemat kohtunikku või peaks riigikohus vastutama kogu Eesti õigusemõistmise eest?
Riigikohus peab võtma moraalse vastutuse selles eest, et õigusemõistmine Eestis toimiks, et see ei läheks tänavale. Et kodanikule oleks lihtsam pöörduda kohtusse kui naabrimeest kaikaga taga ajada.
Tänase päeva probleem on selles, et Eesti eri paikades pole õigusemõistmine ühtemoodi kättesaadav. Ma pean silmas suhteliselt pikki järjekordi Tallinnas ja Ida-Virumaal. Õigusemõistmine peab toimima mõistliku aja jooksul ja seadusi peab ühtemoodi rakendatama.
Mida riik teeb õigusemõistmise parandamiseks?
Praegu on ettevalmistamisel kohtureformi edasiarendus, mis tähendab, et kohtute tööpiirkonnad peaksid tulevikus kattuma politseiprefektuuride tööpiirkondadega. See tähendab nelja esimese astme kohtu piirkonda (praegu on 16 – toim). Praegu on arvamus, et see võiks käivituda 1. jaanuarist 2006. Siis kattuksid kõigi tööpiirkonnad: politsei, prokuratuur, kohus.
Kui pikk on teie arust mõistlik kohtupidamise aeg?
Mõistlik aeg ei saa kindlasti olla 15 aastat, aga mõistlik aeg ei saa olla ka palavalt putru süües. Mõistliku aja paneb tegelikult paika meie praegune kohtustatistika, mille järgi saadakse meil keskmiselt kohtulahend kolme kuni nelja kuu jooksul. Euroopalikus mõttes on see väga kiire.
Aga asi on selles, et selle keskmise sisse mahuvad ühelt poolt väga kiired asjad, mida tehakse lihtmenetluse jne korras, ja teiselt poolt asjad, mis on jäänud venima. Venima jäänud kohtuasi kaalub üles kõik kiired otsused.
Seda olukorda ei saa lahendada nii, et paneme seadusega paika: kohtuasi peab lõppema viie kuni kuue kuuga. Kohtunik ei saa hakata kiirustamisele lõivu maksma. Aga eesmärgina – lahendada enamik kohtuasju kolme kuni nelja kuuga – on see saavutatav, arvestades kas või infotehnoloogilist arengut.
