Strandberg: partei loomise plaani veel pole
Marek Strandberg, mis on selle kokkutuleku siht?
Hulk inimesi tuleb kokku ja arutleb selle üle, millistel põhimõtetel võiks luua otsedemokraatliku kodanikeühenduse, mis keskenduks inimese ja looduskeskkonna suhete kohendamisele. See on klubiline tegevus, mille eesmärgiks kokku-võttes on ikkagi kodanikeühenduse loomine.
Kodanikeühendus oleks sisemiselt otsedemokraatlik organisatsioon, mille igapäevane töövorm oleks võrgus läbiviidav
dispuut ja võrgus läbiviidavad hääletusprotseduurid. Seal tekiks siis hääletusprotseduuriga seisukoht. Sellisel teel saadud seisukoha puhul ei saaks enam öelda, et tegu on tühipalja üksikute arvamusega, vaid see oleks tuhandete inimeste seisukoht.
Kas see oleks nagu variparlament?
Ei, see ei ole variparlament. Me näeme veitsis, kuidas seesama otsedemokraatlik mehhanism toimib riigi tasemel petitsioonide ja rahvahääletusmehhanismide kaudu. Idee järgi võiks asi välja näha nii, et kui kellelgi on mingi mõte, võiks ta selle arut-elule esitada. Umbes nii, nagu oli riigi ellukutsutud portaali Täna Otsustan Mina puhul, mis hakkas küll hoopis välja laskma kodanike rahulolematust. Kui dispuut on lõppenud, siis hääletatakse elektroonselt, üle võrgu ID-kaarte kasutades. Praegu on ju nii, et poliitilist otsust ei kujundata mitte liikmete tahtest, vaid nii-öelda poliitbüroo plaanist lähtudes.
Klubisid, mis on kasvanud üle erakondadeks, on juba olnud, nii et paratamatult tekib küsimus: kas te kavatsete jõuda partei loomiseni?
Minul sellist plaani ei ole, aga see plaan kujuneb, kui otsedemokraatlik organisatsioon jääb samamoodi kuulmata nagu tänased kodanikeühendused. Inimeste soov, et neid kuulataks, on niivõrd suur, ja kui sellele ei leita väljundit, siis ma olen küll veendunud, et see organisatsioon kujuneb poliitiliseks ja osaleb kõigis võimuprotsessides.
Nii et nõudlust sellise keskkonnateadliku ja otsedemokraatiat edendava erakonna järele on?
Tundub nii, sest kas või nendesamade europarlamendi valimiste järel olen ma trehvanud sel suvel sadu inimesi, keda ma ei tunne ja kes on tulnud ja öelnud, et nad on mind valinud. Nad on öelnud, et tunnevad muret samade asjade pärast – ma kõnelesin möödapääsmatust vajadusest inimese ja looduse suhe ära klaarida. Kuid ma oleksin väga ettevaatlik, et mitte tekitada samasugust tavalist hierarhilist erakonda.
Kumb teil siis ikkagi esiplaanil on, otsedemokraatia või keskkond?
Need on kokkuvõttes samad asjad. Me elame keskkonnas, mille olemise nullnivoo on natuke paigast ära ja kus äriks muutuvad asjad, mis normaalselt ei tohiks äri olla. Kui meie toit on kehv ja toidutootmisproportsioonid paigast ära, siis pange tähele, äriks muutub mittesöömine – kaalujälgimine. Nii nagu äriks muutub ka seedeensüümide müümine ja nende neelamine, et rasket toitu paremini seedida. See on näide, kuidas majanduse nihestatus toob inimestele kaasa asjakohatuid kulutusi, mis võiksid olemata olla, kui majandus ja ühiskonna hoiakud kas või toidu ja elukeskkonna suhtes oleksid adekvaatsed.
Kas teid praktikasse minek selles mõttes ei hirmuta, et uusi parteisid on praeguseks omajagu ka alla käinud?
Nende viga on olnud, et nad on esindusdemokraatlike võtetega esindusdemokraatiasse läinud. Siin on oht muutuda populistlikuks või asjakaugeks. Olen vestelnud oma veitsi sõpradega, kellel on iga paari kuu tagant mõni otsedemokraatia algatus ees. Nende arusaam otsedemokraatia väest on nii veenev, et mul pole väga põhjust selle töövõimes kahelda.
Tänases seisus on inimesed nii või teisiti meedia kaudu kaasatud igapäevasesse poliitikategemisse, inimest justkui kõnetatakse pidevalt sel teema, osundades, mis on hea või halb, kuid talle ei anta võimalust vastu reageerida.
