JUHTKIRI: Lahkudes kustuta valgus
Isa käsi liigub aga esikus valgusti lüliti juurde, klõpsab selle kinni, misjärel isa teeb ikkagi minekut. Ekraanile ilmub kiri: “Lahkudes kustuta valgus!”
Kui see elektri kokkuhoiu kampaania tarvis Priit Pärna ja Olav Osolini tehtud reklaamfilm 1988. aastal Cannes’i reklaamfilmide festivalil linastus, ei tahtnud publiku naer saalis vaibuda. Arvati, et Kuldlõvi on eestlastel sama hästi kui käes, ent ka lõpuks saadud Pronkslõvi on siiani ületamata autasuks jäänud.
Pole tarbijat, kellele hinnatõus meeldiks. Eriti ebameeldivad on need hinnatõusud, mille tõttu ka teiste kaupade-teenuste hinnad kallinevad. Üheks niisuguseks ressursiks on elekter. Tuleva aasta 1. märtsist tõuseb 80 protsendil tarbijatel elektrihind kuus 17 krooni. Hea seegi, et 10 krooni vähem, kui monopol oma kevadises hinnatõusu taotluses soovis.
Kui kasutada ametkondliku suhtluse moesõna “võimekus”, siis on see elektrihinna tururegulaatori, energiaturu inspektsiooni puhul viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Ta suudab nüüd juba kui võrdne võrdsega energiahiiuga läbi rääkida. Sõltumatu regulaator on ka palju parem sellest, kui energiahiiu vastas seisaks poliitikud, kel on kombeks hinnatõus panna sõltuvusse valimistsüklist.
Samas näitasid selle sügise tormid kõnekalt, et ka Eesti Energia vajab investeeringuid. Need tuleb paraku kinni maksta. Nõukogude ajal oli elekter inimestel sisuliselt tasuta käes. Seetõttu ei kujunenud harjumust sellega säästlikult ümber käia. Ehk sama põhjalikult, kui kaalub energiaturu inspektsioon Eesti Energia hinnatõusu soovi põhjalikkust, peab ka tavatarbija kaaluma oma elektrikulutusi. Näiteks kas kütta maja elektriga või soetada mõni soodsam ja keskkonnasõbralikum soojaallikas.
