Jaan Tepp: Tipparstid lähevad välismaale trotsist ja raha pärast
Kas võib öelda, et Eesti meditsiin on praegu ajaloo ühes kriitilisemas seisus?
Põhimõtteliselt küll ja ma tunnen seda iga päev omal nahal. Kindel on ka see, et meditsiini soovid ja tahtmised on alati suuremad kui ühiskonna võimalused. Viimase kümne aasta jooksul on meditsiin teinud meeletu arengu. Kui kümme aastat tagasi olime teistest 20–30 aastat maas, siis nüüd oleme moodsast meditsiinist 2–3 aastat maas.
Üks asi on rahaline pool, teine aga ehk veelgi tähtsam – arstide lahkumine.
Jah. Näiteks Soome minekuks pole vaja litsentsieksamit ning ei pea läbima suurt bürokraatia kadalippu. Eelmisel aastal oli meil kirurgias 12 inimest. Augustis juhtus nii, et kaks läksid Soome tööle, üks suri ja üks läks pensionile. Kaheteistkümnest inimesest jäi alles kaheksa. See on omamoodi märk, et viimasel viiel aastal on 17 kirurgist residendist seitse välismaale tööle läinud.
Seitsmeteistkümnest seitse – see teeb ju peaaegu pooled kirurgidest. Kas lähevad pigem noored või ka vanemad kirurgid?
Selge on see, et noortel on lihtsam minna, sest neid seob siin vähe. Need kolleegid, kes läksid meie juurest septembris, olid mõlemad 47-aastased, mis on kõige parem kirurgi iga.
Nii et tegelikult koolitame tipp-professionaale välisriikide jaoks?
Üldiselt küll. Aga teine asi on see, et ehk hakkavad välismaalt arstid meile tulema. Aga sel juhul tulevad nad sealt, kus on meist halvem elustandard. Näiteks võib-olla Indiast või Türgist.
Ja meie kannatame?
Ei oska öelda. Eks India arstid on ka väga tublid, aga nad ei oska vähemalt esialgu eesti keelt.
Miks arstid lahkuvad?
Üks asi on kindlasti materiaalne külg. Peamiselt minnakse välismaale ikka suurema palgasooviga, kuid on ka neid, aga muidugi vähem, kes lähevad tööhuvidega. Töötingimused on lihtsalt nii palju paremad. Tuleval aastal tõstetakse küll residentuuritasu, mis tähendab, et natuke läheb paremaks, aga endiselt on seis ebavõrdne ja vahe teiste riikidega kolme-neljakordne.
Rõhudes arstieetikale, mis on Eesti tingimustes muutunud juba lihtsalt heategevuseks ühiskonnale, on arste välismaale minemise pärast hukka mõistetud. On välismaale minek paratamatu ja pöördumatu suund?
Minejatel on erinevad põhjused. Peamiselt aga majanduskaalutused. Eriti noored 25–26-aastased mehed, kes tulevad otse ülikoolist, õppelaenud kaelas, ei saa hakkama 4000 krooniga. Pealegi on see aeg, kus soovitakse ka pere luua.
Kuidas sealsed arstid oma elu ja tööd kirjeldavad?
Et lihtsam on. Vähem tööd ja parem palk.
Minnakse ka protesti pärast?
Eks seda on tõesti tunda. On asju, mis teeb teinekord meele mõruks. Mõnikord puuduvad elementaarsed töövahendid. Need ei pruugigi üldse kallid olla, aga konkreetset asja ilma nendeta teha ei saa. Kui selle vajaliku vahendi hankimiseks kulub nii palju vaimuenergiat, siis see tekitab trotsi. Mujal ütled, et seda on vaja ja tuuakse.
Teie ise ei lähe näiteks Soome tööle? Kõrgem palk ja rohkem vaba aega ei meelita?
Ei oska öelda. Olen ehk liiga lihtsameelne või liiga patrioot. Kui kõik ära lähevad, siis peab ikka keegi meie inimesi ka ravima jääda. Kui minna, siis väheseks ajaks kuhugi eksootilisse kohta. Aafrikasse näiteks, aga see on unistus. Meil on praegu kaks arsti tööl aastase lepinguga ühes paigas keset Vaikset ookeani. Nad on meil haigla nimekirjas alles.
Kuidas praegusest kriisist välja tulla? Suurendada tulumaksu?
See on üks võimalus, aga ükski poliitik seda ei tee, sest tegemist on väga valusa otsusega. Eriti enne valimisi. Praegune koalitsioon ei tee seda kohe kindlasti.
Aga haigekassa reservraha kasutamine? Kui seal on praegu 800 miljonit ning näiteks metanoolitragöödia võttis vaid 6 miljonit, siis nii suure raha hoidmine tundub natuke põhjendamatu.
Võib ju mõelda, kas seda nii suurelt on vaja. Raha lihtsalt seisab seal. Kui mõelda, et need inimesed, kelle elu jooksul on see summa kogutud, siis oleks ju kena, kui nemad oma eluajal ka sellest mingi osa saaksid. Siis kui seda kasutatakse, ei pruugi neist paljud enam seda summat näha.
Võlaõigusseaduse § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Patsiendil on seadusega tagatud õiguspärane ootus. Täidetakse seda seadust?
Praegu oleme teistest taga kaks-kolm aastat. Meditsiini avangardriiki ei saa meist kunagi. Siin loeb majanduslik olukord ja meie väiksus. On patoloogiaid, mille juhtumeid tuleb aastas ette vaid paar korda ning nii väikest praktikat arvestades ei saa keegi end selle patoloogiaga suureks spetsialistiks pidada. Siis ostetakse teenus väljast, tuuakse spetsialist mujalt või viiakse haige välismaale. Need on meie mõistes muidugi väga kallid lahendused, aga ainsad variandid.
Mida tähendab õigupoolest tegevuspõhiste hindade kulumudel, mille alusel hakkab haigekassa edaspidi raha jagama?
Kõigile tegevustele pannakse hind. Seal püütakse arvestada kõiki kulusid, mis selle tegevuse käigus tekivad.
Ütleme, et tegu on operatsiooniga, kuidas see arvestamine siis välja näeb?
Vaadatakse, millest üks operatsioon koosneb: on vaja haiget, operatsioonituba, kus on oma nõuded – ventilatsioon, valgustus, küte, operatsioonilaud – koht maksab teatud hulga raha. Siis on operatsioonipesu, millega pannakse personal riidesse, kaetakse haige. Seda pesu on vaja pesta, steriliseerida. Siis on vaja meditsiinivahendeid. Kõik see võetakse üksipulgi lahti. Kõik kulud, mis selle jaoks tehakse, pannakse kulude sisse.
See toob kaasa ju suure lisatöö?
Loomulikult. See on tohutult töömahukas. Aga seda tehakse üks kord. Näiteks pimesooleoperatsioon arvestatakse üks kord välja ning teised lähevad sama hinnaga. Aga haigekassa nimekirjas on üle 2000 tegevuse.
Mida see süsteem arstidele kaasa toob?
Millele meie selle süsteemi juures vastu oleme, on see, et kulupõhises arvestuses on võetud aluseks ainult keskmine palganumber. Näiteks kirurgias, kus ei ole võimalik, et algaja kirurg teeb samu operatsioone mis boss. Reaalsuses saavad need inimesed erinevat palka ning see erineb kahekordselt. Operatsioone jagatakse nende keerukust arvestades kümnesse kategooriasse: algajad teevad kuni kuuenda tasemini, tipud teevad kõike. Aga hinnaarvestuses on nii, et kõik on üks tegevus ning kõik maksavad ühepalju.
