Reovee puhastamisel võetakse appi metanool
Plahvatusohtliku metanoolijaama maapealne osa meenutab ajalehekioskit, mille uksel ohumärk. Ehitamise lõppjärgus majakese tähtsam osa asub maa all: seadmete- ning kontrolliruum ja kaks 16-kantmeetrist mahutit, kus hoida 99-protsendilise kangusega metanooli.
Koplis Sitsi mäe all asub reoveepuhastusjaama 1979. aastal ehitatud peapumpla, kuhu voolab kokku terve Tallinna solk. Kui suuremad ja väiksemad torud üksteise otsa ühendada, on pealinna kanalisatsioonitorustik täpselt nii pikk, et ulatuks Moskvasse.
Reoveepuhastusjaama juhi Ellen Mihklepa sõnul on siis arvesse võetud nii tavalisi 10-sentimeetrise läbimõõduga eramajade kanalisatsiooni- kui ka kahemeetrise läbimõõduga kollektoritorusid, milles saab püsti sees käia.
Õrn nina segab tööd
Peapumplast puhastusjaama voolav vesi on kollane ja vahutav. “Kes nina kirtsutab, see reoveepuhastusjaama töötama ei sobi,” räägib Mihklepp. Õues ei olegi hais nii hull, küll aga võrehoones, kus suured rehad kammivad veest välja suuremaid esemeid.
Mihklepa sõnul on tavalisemad leiud paber ja kalts, ent välja on riisutud ka betooni- ja mööblitükke ning koeralaipu. Nädalas saadab Tallinna Vesi nn võrekaltsu prügilasse kaks suurt autokastitäit.
Kui esimene rämps on välja riisutud, voolab reovesi liivapüüduritesse ja eelsetititesse, mis sõeluvad välja liiva ja toorsette. Seejärel algab bioloogiline puhastus, et saada kätte üleliigne fosfor, lämmastik, naftaproduktid ja heljum, mis merre sattudes kahjustaks sealset mikrobioloogilist kooslust.
Kui fosforinäit hoitakse raudsulfaadi lisamisega normi piires, siis lämmastikuga on raskem. Mihklepa sõnul on lämmastikusisaldus kolme aastaga tõusnud 33 milligrammilt 40 milligrammini liitri kohta. “Vett on hakatud vähem tarbima ja olmekeemia koostis on muutunud,” selgitab Mihklepp.
Lämmastiku eraldamiseks on reoveepuhastusjaama juhi sõnul kõige nüüdisaegsem kasutada Helsingi eeskujul biofiltreid, kuid ühe filtri rivist väljalangemine seaks ohtu kogu jaama toimimise. Riske maandava lahendusena otsustas Tallinna Vesi ehitada ümber aerotankid.
Keemiliste protsesside tarvis luuakse mikroorganismidele soodsad tingimused. Lämmastiku aitavad reoveest kätte saada nitrobakterid, kes vajavad aktiivseks tegevuseks õhku. Seejärel siirdub vesi aerotanki denitrifikatsiooniossa, kus teised bakterid aitavad lämmastikuühenditest hapnikku “õgida” ja gaasilise lämmastiku vabastada. Nemad vajavadki lisatoiduks süsinikühendeid.
“Etanooli omastaksid nad palju innukamalt, aga etanool on kallim. Küllap nad harjuvad ka metanooliga,” loodab Mihklepp. “Metanoolijoodikute” väljaõpetamine algab järgmisel aastal ja kestab pool kuud kuni kuu. Arvestuste järgi kulub metanooli päevas 2–2,5 tonni.
Paljassaare reoveepuhastusjaam
Miks ripuvad puhastusjaama aerotankide küljes päästerõngad?
Vee hapnikusisaldus on selles etapis nii suur, et kui inimene peaks tanki kukkuma, ei suuda ta ise välja ujuda. Lindusid on puhastusjaama töötajad näinud korduvalt vee alla vajumas.
Kuidas sünnib reoveest kasvumuld?
Reoveest eraldatud muda käärib metaantankides 37 kraadi juures 30 päeva. Pärast biogaasi eraldamist muda ei haise ja on kahe pressimise järel sõmer. Sete segatakse poole aasta kuni aasta jooksul kompostimisväljakul viis-kuus korda turbaga läbi ja müüakse seejärel kasvumullana haljastajatele.
Kuhu läheb puhastatud vesi?
Paljassaare poolsaarel asuvast hallist hoonest saavad alguse kaks 140-sentimeetrise läbimõõduga polüuretaantoru, milles puhastatud vesi kulgeb 2,8 kilomeetrit Naissaare suunas, et seal merre voolata. Toru ümbruses on vesi märksa läbipaistvam kui mere enda foon.
Miks tekitas juulikuine paduvihm veepuhastusjaamas kriisi?
160-kilomeetrine sadeveetorustik võib erandliku vihma korral liigselt täituda. Et linna veeuputusest päästa ja reovett toiduks vajavaid baktereid sadeveega mitte nälga jätta, lasi firma suurvihma ajal peapumpla juurest 1:4 lahjendatud reovett otse merre.
