Miks ja kuidas maa väriseb?
Maailmas toimub igas minutis keskmiselt kaks maavärinat, see teeb aastas kokku üle miljoni maavärina. Enamik maavärinaid on nii nõrgad, et nende registreerimine on võimalik vaid eriaparatuuri abil. Olulisi purustusi tekitavaid värinaid on vaid paarkümmend aasta jooksul.
Enamik maavärinaid on koondunud suhteliselt kitsastesse seismilistesse vöönditesse maakoore laamade piiridel. Nii vabaneb enim energiat Vaikse ookeani seismilises vööndis, mis paikneb hiigelringina ümber Vaikse ookeani. Teine, Vahemere–Himaalaja vöönd kulgeb üle Vahemeremaade, Musta mere ja Himaalaja Indoneesiasse.
Viimati maailma vapustanud maavärinad asuvad tektooniliselt aktiivses piirkonnas, kahe suure laamasüsteemi – Indo-Austraalia ja Euraasia laama äärealadel. Nii hiidlaine lahti päästnud maavärin 26. detsembril, selle järeltõuked kui ka hilisemad iseseisvad maavärinad jäävad kõik Sunda süviku tagusesse piirkonda, kus toimub subduktsioon – Indo-Austraalia laam sukeldub Euraasia laamasüsteemi alla keskmise kiirusega kuus sentimeetrit aastas.
Värina erakordne jõud
Alad, kus üks laam sukeldub teise alla, on aktiivsed saarkaared, nagu Jaapan, Indoneesia, Filipiinid. Maavärinarohked on ka kohad, kus toimub laamade lahknemine, s.o uue maakoore juurdekasvamine (näiteks Island).
Sunda saarkaarel ei saa pidada haruldaseks maa sagedast värisemist. Seekordse maavärina muutis erakordseks seeria tugevus: sagedased 5–6,5-magnituudised värinad viimase kümne päeva jooksul ning tekkinud hiidlaine.
6–7-magnituudise maavärina epitsentri paiknemine tiheasustatud alal (näiteks linnas) põhjustab alati purustusi ja suurt majanduslikku kahju, sageli ka inimohvreid. Tugev maavärin epitsentriga mere või ookeani all võib teatud juhtudel lahti päästa võimsa hiidlaine, mille trajektoori ja purustusjõudu ei ole alati lihtne ennustada.
Pinge “reisib” teise kohta
Sunda süviku ja saarkaarte piirkond on geoloogiliselt ja laamtektooniliselt üsnagi keerulise ehitusega. Paikkonda ilmestavad ka tektoonilised pingeväljad, mis tekkinud laamade lokaalsetest kokkusurumis- või laialivenituspingetest. Kuhjunud pinged leiavad lahenduse maavärinatena.
Kuna maakoor ja vahevöö on dünaamilises tasakaalus, siis pingete lahenemine ja osa maakooreplokkide ümbersättimine võib avalduda uute pingete tekkimisena teises kohas.
Uute pingete lahenemine ei toimu kindlasti täna-homme, selleks on vaja rohkem aega. Seepärast on keeruline ennustada ka seda, kus võiks toimuda järgmine suurem maavärin. Raske öelda, kas suuri maavärinaid võib nüüd oodata ka Euraasia mandrilisemas osas – Vahemere–Himaalaja vööndis. Välistada neid ei saa. Või peaks neid hoopis ootama Vaikse ookeani tulerõngas? Filipiinidel näiteks?
Nii ehk teisiti on viimase kümne päeva jooksul registreeritud üksikuid, enam kui 5-magnituudiseid värisemisi ka “sisemaal”. Näiteks Baikali järve lähedal toimus 2. jaanuaril 5,2-magnituudine värin, samuti registreeriti maavärin Türgis. Jõulude paiku registreeriti mitu tugevat maavärinat (suurim kuni 7,8 magnituudi) Macquire’i saarest põhjas, Uus-Meremaa ja Antarktika vahel.
Töö mitmel mandril ja laamal
TTÜ geoloogia instituudi direktori Alvar Soesoo (41) teaduslikud huvid on seotud kõrge temperatuuri ja rõhuliste protsessidega maakoores ning globaalse tektoonikaga ehk laamade liikumisega.
Lõuna-Eestist pärit ja Tartu ülikoolis geoloogiks õppinud teadlane on seitse aastat uurinud maakoort mitmel pool maailmas.
1993 õnnestus tal võita üks Balti riikidele avatud uuringugrant Põhjamaade vulkanoloogia instituudis Islandil, kus ta uuris ookeani koort ja vulkanismi.
Paar aastat hiljem läks ta tööle Austraaliasse Monashi ülikooli, kus jätkas vulkaaniliste ja magmaprotsesside uurimist.
1999 siirdus Kanadasse uurima Labradori poolsaare kivimeid.
