Vesine Pühapäev
“Jaa, täna öösel ta tuleb,” pomiseb Lennart ja läheb vanast roolikambrist ümber ehitatud töötuppa. Seal silmitseb ta tükk aega seinal rippuvat baromeetrit ning tunneb, kuidas vurruotsad turri tõusevad.
“Kallis, ma tõin sulle öövõileivad ja mustikamahla,” ütleb Helle sisse astudes.
“Ma söön need kohe ära,” vastab Lennart. “Täna öösel on meil palju tegemist. Viienda aasta Vesine Pühapäev on kohale jõudnud.”
“Milline ta on?” küsib Helle.
“Suur ja märg,” vastab Lennart. “Aga küll sa ise näed. Enne keskööd peaks ta päral olema.”
“Ma korjan siis vist oma hiina laternad puude otsast kokku,” arvab Helle.
“Seda küll,” ütleb Lennart. Ta joob mustikamahla ning otsib voodi alt välja pikad säärikud ja tormilaterna. “Täna läheb neid vaja. Ma kavatsen terve öö väljas veeta.”
“Muidugi, kallis, “ nõustub Helle. “Vaata ainult, et sa ei külmeta. Mul peaks kuskil olema üks vana hommikumantel, mida keegi kunagi ei kanna, sest ta on suvel liiga palav. Pane see selga, siis on sul tormi käes soe.”
“Hea küll, “ nõustub Lennart. “Aga nüüd ära enam sega, sest ma tahan Vesise Pühapäevaga üksi võidelda.”
*
Äraostmatud on oma auto otse sadamasillale ajanud ning imetlevad ümberringi möllavat tormi.
“Ägedad lained!” sosistab Urmas Reinsalu. “Vaata, virutavad otse vastu esiklaasi!”
“Ja kuidas tuul ulub!” rõõ-mustab Taavi Veskimägi. “Näe, on terve puu koos juurtega välja tõmmanud ja kannab nüüd ei tea kuhu! Kihvt!”
“Õudselt põnev on jah!” noogutab Ken-Marti Vaher. “Küll on lahe! Oleme natuke aega siin, siis sõidame edasi! Vaatame, kas see torm maju ka uputab!”
“Lähme vaatame jah! Küll see loodus on ikka pull värk!”
Siis tuleb üks eriti suur laine ja pühib auto koos nelja äraostmatuga siuhti merre.
*
Villu Reiljan on tormi puhkedes otsekohe kõik oma meepurgid puu otsa viinud. Meri võib nüüd tõusta nii palju kui tahab, Villu purke ta ikkagi kätte ei saa.
Villu ise istub samuti puuoksal purkide kõrval ja vaatab, kuidas vahused lained seal all tema majakese ääreni täidavad. Villule tuleb meelde vend Janno ning ta juurdleb natuke aega selle üle, mida küll vend praegu teha võiks ja kas ka tema maja on vee all ning kui on, kas siis ka Janno on vee all või mitte.
“Ma ei usu, et ta vee alla jäi,” ütleb Villu endale. “Sest just Janno on ju meie peres see tark vend ja kui juba mina oma väikese aruga oskasin siia puu otsa ronida, siis Janno on kindlasti leidnud veelgi parema peidukoha ning tema mesi on ka kõik kenasti kuival. Jah, kui see uputus kord lõpeb, siis võiks ju talle külla minna ja koos Jannoga natuke mett põske pista. Ainult et millal see ükskord lõpeb ja mis saab siis, kui mul enne kõht tühjaks läheb?”
Villu mõtiskleb selle üle natuke aega.
“Oh mind vana rumalat Villut!” hüüab ta siis. “Mul on ju oma mesi siinsamas oksa peal! Ma võin ju sellega keha kinnitada. Ainult et kui ma purgist kinni hoian, siis ei saa ma oksast kinni hoida ja võin kukkuda... Oi, appi! Nüüd ma kukungi!”
Villu pudeneb koos meepurgiga vette ja laine haarab ta sedamaid endasse.
*
Lennart on terve öö mere ääres seisnud ja tormilaternaga tuld näidanud. Ja see tuluke on andnud jõudu kõigile pisimutukatele, kes sel ööl väljas lainetega võitlevad. Üksteise järel kahlavad nad rannale, kurvad ja sorgus, ning väänavad oma sabadest vett välja.
“Minge maja juurde!” õpetab Lennart. “Istuge verandale ja Helle pakub teile teed! Ärge kartke, hommikuks on torm läbi!”
Veranda on öiseid külalisi juba peaaegu täis. Seal istuvad äraostmatud, Villu oma purgiga ning Juhan Parts, kes on kohale sõitnud kummuli keeratud vihmavarjus ning kurdab nüüd, et ta käpad kangesti külmetavad. Helle toob talle Lennarti villased sokid.
“Aga need kõditavad,” kurdab Parts.
“Kannata ära,” manitseb Helle. “Su käpad peavad kuivas olema, muidu saad nohu.”
Mere poolt hiilib ligi aina uusi veest tilkuvaid kujusid. Verandal hakkab olemine juba kitsaks muutuma. Keegi suur ja hall istub lausa räästa all ning varjab kätega nägu. Helle raputab teda õlast. Külaline vaatab ehmunult üles ja Helle tunneb ära Savisaare.
“Tule sealt ära,” ütleb Helle. “Sa saad ju sedasi veel märjemaks. Ma teen moosikeldri lahti, sa võid öösel seal magada.”
“Suur tänu,” vastab Savisaar nohusel häälel ja tatsab keldrisse.
“Kas mina võin ka moosikeldrisse minna?” küsib Kristiina Ojuland arglikult. “Ma nii kardan merd, see on liiga suur! Keldris võin ma mõne purgi taha pugeda.”
“Muidugi võid,” lubab Helle. “Tundke ennast mugavalt. Kes soovib, võib end vaiba sisse mässida.”
Rannas aga seisab Lennart, keset kõige suuremat tormi. Vana hommikumantel on vihmast ja lainepritsmeist läbi vettinud, kuid Lennart ei hooli sellest.
“Selline sa siis oled, viienda aasta Vesine Pühapäev!” pomiseb ta ja muigab. “Pole viga, saame sinuga hakkama!”
Meri möirgab talle vastuseks.
