PEEP SÜRJE: Väsinud IT-tiiger
Edasiminekuks on tegelikult vaid üks tee - püüelda teadmistel põhineva lisandväärtuse loomisele, pöörates üha suuremat tähelepanu haridusele, teadus- ja arendustegevusele ning tehnosiirdele. Võtmeküsimus on seejuures tootlikkuse ja ekspordipotentsiaali kasv, sest vastasel korral jäämegi Euroopa vaeseks ääremaaks.
Taasiseseisvuse esimestel aastatel põhines Eesti areng kohalike võimaluste ekspluateerimisel ja üliliberaalsel majanduspoliitikal, kus turunõudlus oli peamine regulaator. See mudel koos õigel ajal tehtud ebapopulaarsete otsustega andis majandusele hea stardikiirenduse. Kuid Balti naabrid, keda Euroopa Liitu jõudmisel pidime pika puuga edestama, hingavad juba kuklasse ja - oh häbi! - meie väsivast IT-tiigrist punutakse juba massiliselt mööda! Mis kõige hullem - seni valdav allhanketööstus Narva Kreenholmi näitel otsib juba idast odavamat tööjõuturgu.
Saamata investeeringud
Eesti on jõudnud oma arengus investeeringute faasi, kus majandusse toodav lisaraha peab looma eeldused üleminekuks innovatsioonifaasi. Paraku näitavad uuringud, et meie tööstuse uus struktuur on küll välja kujunenud, kuid selle peasuundumus ei ole teadmispõhise majanduse arendamine. Selle taha, et oskustöölisi ja spetsialiste ei piisa, on juba mitmed olulised investeeringud pidama jäänud.
Kuidas oleme jõudnud sellisesse paradoksaalsesse olukorda, kus napi 1,4 miljoni elaniku kohta on 47 üli- ja kõrgkooli? Mõningatel andmetel isegi 79 kõrgharidust tõendavaid diplomeid väljastavat haridusasutust! On aeg lõpetada genofondi arutu raiskamine ning tõdeda, et üliliberaalne haridus- ja korporatiivne teaduspoliitika on viinud meid tupikusse: me koolitame massiliselt kahtlase kõrgharidusega töötuid olukorras, kus napib kvalifitseeritud töökäsi.
Sama temaatikaga haakub ülikoolide riiklik koolitustellimus, mis baseerub suuresti seisukohal, et tähtis polevat, mis erialadel noori inimesi koolitatakse, vaid see, kui hea hariduse nad saavad. Kui kõik tõesti nii lihtne oleks, võiksime piirduda vaid mõne populaarse eriala õpetamisega meie rahvusülikoolis. Seepeale oleks vägagi huvitav jälgida, kuidas juristid jm hästi koolitatud ning kõrgelt tasustatud humanitaarspetsialistid käitavad kõrgtehnoloogilisi tootmisliine ning tagavad soojuse ja valguse vastvalminud kodudes ja toomishoonetes.
Kuuldavasti olevat see väga lihtne: sooja annab radiaator, elekter tuleb seinakontaktist ja vesi voolab kraanist!
Innovaatiline areng nõuab koostööd ja süvenevat vastastikust usaldust ettevõtete ja ülikoolide vahel. See on paraku järgmine pudelikael, sest ettevõtted pole väidetavalt valmis teadmismahukaks tootmiseks ning enamik teadlasi eelistab praktiliste probleemide lahendamise asemel tegelda vaimse eneserahuldamisega.
0,8 protsenti vägagi tagasihoidlikust riigisisesest koguproduktist teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks (Rootsis 4,2%, Soomes 3,8%, EL-i keskmine 2,0%) on viimas meid olukorda, kus Eesti teadlaskond tuleb väljasureva liigina kanda “Punasesse raamatusse”.
Rohkem insenere
Samas on arenenud riikide teadus- ja arendustegevuse rahastamise kõrged protsendid suures osas mitte riigi, vaid ettevõtete panustamise tulemus. Ent võib mõista ka Eesti ettevõtete vähest toetust, sest teaduse praktiline väljund on enam kui kesine. Eurostati andmetel kulub teadmispõhise majandusega riikides uute toodete ja tehnoloogiate väljatöötamiseks umbes kaks kolmandikku teadus- ja arendustegevuse kogumahust - meil napp kümnendik! Kui arenenud riikides on alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse proportsioonid 1 : 3 : 6, siis Eestis 4 : 3 : 2. Sel foonil tundub kohatuna osa teadusringkonna hala, kuidas meil alusuuringuid ahistatakse.
Nii Teise maailmasõja peksupoiste Jaapani ja Saksamaa kui ka paljude edukate väikeriikide teadmispõhine majandus on saanud jalad alla tänu rahvusvahelisele tehnosiirdele. Neid, kes arvavad, et ainus eeldus edu saavutada on pidevad ponnistused oma jalgratta leiutamisel, tuleks korraks saata Hannoveri messile. Kümnete hektarite kaupa kõrgtehnoloogiast pungil näitusehallide nägemine peaks lõpetama tehnosiirde kontekstis ilkumise ą la “jänesena innovatsioonirongil sõitmisest”.
Selleks, et teadmispõhine majandus Eestis saaks skolastilisest targutamisest tegelikkuseks, tuleb suurendada rahvusvahelistele nõuetele vastavate spetsialistide ja inseneride ettevalmistamist, tõsta seda protsessi tagava infrastruktuuri taset ja uuringute rahastamise mahtu. Samuti on vaja uute kõrgtehnoloogiliste, nimetamisväärse ekspordimahuga Eesti ettevõtete teket. Kuid loota ei saa üksnes sellele, sest ka Soome edu taga ei ole mitte ainult kõrgtehnoloogiaettevõtted, sh Nokia, vaid kogu traditsioonilises majandussektoris saavutatud uus innovaatiline tase.
Peep Sürje, Tallinna tehnikaülikooli teadus- ja arendusprorektor
