ESTONIA RAPORT: mitteametlik tõlge
Rootsi ringkonnakohtu uurija Johan Hirschfeldti raporti järgi transportisid Rootsi kaitsejõud Eestist salajast varustust 14. ja 20. septembril 1994.
Tegemist on mitteametliku tõlkega.
Kaitsematerjalide transport M/S Estonial septembrikuus 1994
1 Eessõna
Vastavalt 3. detsembri 2004 otsusele tegi valitsus apellatsioonikohtu presidendile Johan Hirschfeldtile ülesandeks selgitada, kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis 1994. a. septembrikuu jooksul M/S Estonia pardal kaitsematerjale. Kui ilmnevad andmed, et selline transport!leidis aset, tuleb aru anda, kas need materjalid olid plahvatusohtliku iseloomuga. Vastavalt ülesandele võis konsulteerida asjasse puutuvate ametkondadega, sealhulgas Kaitsejõududega ja Kaitsejõudude Varustusametiga. Ülesande tulemustest tuli aru anda hiljemalt 21. jaanuariks 2005.
Halduskohtu kaasistuja Lars Dahlström osales uurimises sekretärina.
Uurimine sai nimeks Kaitsematerjalide transpordi uurimine M/S Estonial“ (Fö 2004:06).
Siinkohal annab uurimiskomisjon üle memo Kaitsematerjalide transport M/S Estonial 1994. aasta septembris.
Uurimise ülesanne on siinkohal täidetud.
Stockholm, 21. jaanuar 2005-01-24
Johan Hirschfeldt
/Lars Dahlström
2 Ülesanne ja uurimistöö taust
Uurimisülesanne
Uurimisülesannet puudutavate küsimuste puhul viidatakse esimesele peatükile ja valitsuse otsusele 2004-12-01, FÖ2004/3004/RS, mis on tervikuna olemas lisas 1.
Taust
Ülesanne algatati seetõttu, et massimeedias on esinenud andmeid selle kohta, et Kaitsejõud on 1994. a. septembris transportinud M/S Estonia pardal kaitsematerjale.
Rootsi Televisiooni saates Uppdrag granskning“, mis oli eetris 30. novembril 2004.a., toodi välja teatud andmed selle kohta, et Rootsi kaitsejõud transportisid 14. ja 20. septembril M/S Estonia pardal materjale. Saates väitis üks endine tolliametnik, et ta oli vastavalt käsule neil juhtudel lasknud ilma kontrollita läbi M/S Estoniaga saabunud ühe kindla auto. Tolliametnik väitis, et ta teeskles“ mõlemal korral, et teostas autode läbivaatuse, avades mõned kastid. Tolliametniku meelest oli tegemist militaarse otstarbega tehnikaga, mida hoiti kastides.
Lisaks väideti telesaates, et kõnealusel perioodil oli olemas sõjaväelise materjali tollimise suhtes kokkulepe tollijuhatuse tollase direktori Ulf Larssoni ja tolleaegse ülemjuhataja Owe Wiktorini vahel ja et nende transpordisaadetiste saajaks olid Rootsi kaitsejõud. Telesaates küsiti ka, kas sarnane transport M/S Estonia pardal leidis aset samuti õnnetusööl 28. septembril 1994, ent kõik saates osalenud isikud väitsid, et neil puuduvad selle kohta teadmised.
Seoses telesaates Uppdrag granskning“ ilmnenud andmetega selle kohta, et tolli ja Kaitseväe vahel eksisteeris seoses kaitsejõududele materjali importimisega koostöökokkuleppe, on Tolliamet 2. detsembril 2004.a. pressiteates andnud järgmist infot:
Seoses lepingu salastatusega on Tolliameti võimalused konkreetsest lepingust rääkida äärmiselt piiratud. Tolliamet võib siiski kinnitada seda, et selline leping on olemas ja see seisneb kaupade sisseveo kohta suusõnalises teatamises, selline teatamine on üks mitmest võimalusest, et teatamiskohustus täita. Tolliameti peadirektor Göran Ekströmi sõnul on see sissevedu, mis seoses lepinguga aset leidis, olnud korrektne ja ei ole endas sisaldanud mingit smugeldamist. Kaitsejõud on seoses Uppdrag granskningus“ esitatud andmetega garanteerinud, et ametkonnal ei olnud M/S Estonia hukkumise ööl laeva pardal militaarse otstarbega materjale. Tolliamet võib omalt poolt kinnitada, et konkreetsel juhul ei tulnud Kaitsejõududelt kaupade sisseveo kohta ka mingit teadet. Lepingu kasutamist teistel ajahetkedel ei saa Tolliamet salastatuse põhjusel kommenteerida. Varasemad läbivaatamised Tolliameti poolt, mis on põhinenud ametile kättesaadaval infol, ei ole andnud põhjust kahtlustada, et tolli aspektist vaadatuna oleks M/S Estonia õnnetusjuhtumil esinenud mingit ebanormaalset lasti.
Kaitsejõudude informatsiooniülem andis 2. detsembril 2004 Rootsi Raadio uudistesaatele Ekot teada peamiselt järgmist:
Kaitsejõud võivad garanteerida, et neil ei olnud M/S Estonia pardal selle hukkumise ööl mingeid militaarse otstarbega materjale. Militaarvarustuse transporti on esinenud, ent see toimus enne laevahukku. Kaitsejõud võivad kinnitada, et neil oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane. Kaitsejõud ei saa täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate maade sõjaväelist varustust.
Paralleelselt käesoleva ülesandega on Kaitsejõud 3. detsembril 2004. a. saanud valitsuselt ülesande, et hiljemalt 21. jaanuariks 2005.a., koostöös Kaitsejõudude Varustusametiga, esitada aruanne selle kohta, kuidas kaitsematerjalide transportimisel kasutatakse tsiviilotstarbelisi sõiduvahendeid. Aruanne peab eriti rõhku pöörama transpordile Rootsist ja Rootsi. Tuleb vaadelda organiseerimist, vastutuse jaotumist, aruandest peab selguma, mis tüüpi transpordivahendeid ja transpordiettevõtteid kasutatakse ja lisaks praktiline olukord ja muu asjasse puutuv info.
3 Uurimistöö
M/S Estonia hukk on andnud põhjust paljudeks erinevateks küsimusteks ja juhtum on juba varem olnud riigivõimude mitmete uurimiste objektiks. Mitmed üksikisikud ja organisatsioonid on teinud ära suure töö, et uurida ja esitleda õnnetusega seotud erinevaid asjaolusid.
Valitsuse praegune ülesanne on selgelt piiritletud. Ülesanne seisneb selles, et kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis 1994. a. septembrikuus M/S Estonia pardal kaitsematerjale ja kas siis need materjalid olid plahvatusohtliku iseloomuga. Uurimisülesanne puudutab seega asjaga seotud ametkondade tegevust vaid seoses militaarse varustuse transpordiga ja seoses sellega, millises ulatuses kasutati M/S Estoniat selle tegevuse tarvis 1994. a. septembrikuus.
Minu ülesandeks ei ole olnud puudutada M/S Estoniaga seotud teisi küsimusi kui neid, mis tulenesid otseselt valituse otsusest 3. detsembril 2004.
Uurimisülesandest ilmneb, et asjaga seotud ametkondadega võib konsulteerida, sealhulgas Kaitsejõudude ja Kaitsejõudude Varustusametiga. On olnud põhjusi, et konsulteerida ka teiste ametkondade ja nende esindajatega, et leida informatsiooni, mil võiks ülesandega seos olla.
Allpool tuuakse välja ametkonnad ja mõned nende esindajad, keda uurimisülesandega seoses küsitleti. Mõned neist on andnud informatsiooni, mil on ülesande jaoks tähtsus olnud, teised on andnud vaid üksikuid andmeid või pole neil olnud mingit relevantset informatsiooni, millega kaasa aidata.
Minu uurimistöö on arusaadavalt mõjutatud sellest faktist, et asjasse puutuvate ametkondade konkreetse tegevusega seotud dokumente pole või on neid väga vähe. Seda olukorda on esiteks selgitatud sellega, et periood, mida ülesanne puudutab, on vanem kui kümme aastat ja seoses sellega on mõned kunagi eksisteerinud dokumendid vastavalt reeglistikule hävitatud. Teiseks on see tegevus, mis on hetkel aktuaalne, sellist laadi, et see viiakse üldjuhul läbi suhteliselt vähese kirjaliku dokumentatsiooniga.
Uurimistöö on läbiviidud nii, et ma olen küsitlenud hulka juhtivatel ja operatiivsetel kohtadel töötavaid ametnikke, kes esindavad või esindasid aktuaalsel perioodil: Tolliametit, Kaitsejõude, Kaitsejõudude Varustusametit, Kaitsejõudude Raadioametit, samuti Julgeolekupolitseid. Seejuures olen küsitlenud muuseas endist tollijuhatuse direktorit Ulf Larssoni, endist ülemjuhatajat Owe Wiktorini, endist peadirektorit Per Borgit, endist peadirektorit Per Kjellnäsi ning peadirektor Anders Erikssoni. Nemad olid aktuaalse perioodi jooksul viie mainitud ametkonna juhid. Olen samuti ühenduses olnud Totaalkaitse uurimisinstituudi ja riikliku politseijuhatusega. Veel olen küsitlenud endist kindralmajor Erik Rossanderit, kes aktuaalsel perioodil oli Kaitsejõudude sõjaväelise luure- ja julgeolekuteenistuse MUST juht. Selle teenistuse alla kuulus ka erihanke kontor KSI. Lisaks olen saanud andmeid Kaitsejõudude luurekomisjoni praeguselt esimehelt maavanem Anders Björckilt ja komisjoni sekretärilt, Ulf Birathilt, kes oli komisjoni sekretär ka aktuaalsel ajaperioodil.
Minu kindel mulje on, et asjasse puutuvad ametkonnad ja nende esindajad on selgelt üritanud aru anda sellest, mis nende hinnangul on olnud selle ülesande täitmisel oluline.
Psühholoogilise kaitse juhatuse või juhatuse asendajaga olen tutvunud ka mõningate ametkondade dokumentidega. See kehtib näiteks Prokuratuuri akti kohta, mis puudutas kuritöö kahtlust seoses M/S Estonia hukuga.
Samuti leidis kahe riigipäevaliikme soovil aset üks kohtumine.
Muidu olen ennast asjaga kurssi viinud M/S Estoniat puudutava avalikkusele kättesaadava kirjaliku või muuvormilise materjali abil.
Lõpetuseks on mulle avalikkuselt tulnud kirjutisi ja teisi materjale laevahuku ja selle põhjuste kohta. Olen nende materjalidega tutvunud. Siiski leian, et materjal puudutab asjaolusid, mis jäävad ülesande ulatusest välja.
Kaitsematerjalide impordi ja kaitseluuretegevuse küsimused kuuluvad suures osas välis- ja kaitsesaladuse alla vastavalt Riigisaladuse seaduse peatüki 2 paragrahvidele 1 ja 2 (1980:100). Vastavalt neile saladusreeglitele võib luureküsimuste kaitseaeg olla väga pikk ja kõige pikemal juhul seitsekümmend aastat, vt §1 Saladusmääruses (1980:657). Vaikismikohustus on vastavalt neile reeglitele sätestatud kriminaalkoodeksis. Asja olemusest tuleneb, et ma uurimiseülesande läbiviimiseks tutvusin selliste andmetega, mis kuuluvad sellise saladuse alla. Ilma seadusliku regulatsiooni toeta olen ma takistatud sellist infot edastamast.
See memo, mis siinkohal üle antakse, on avalik.
4 Tulemused ja järeldused
Kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis M/S Estonia pardal 1994.a. septembrikuus kaitsematerjale.
Ülalmainitud telesaates Uppdrag granskning“ esitati andmed selle kohta, et 1994.a. septembrikuus oli kahel juhul transporditud M/S Estoniaga kaitsematerjale. Transport olevat toimunud nende reisidega, mis saabusid Stockholmi vastavalt 14. ja 20. septembril 1994. Veel väidetakse, et transpordivahendid lasti läbi Rootsi tolli ilma erivormideta. Andmed esitab telesaates endine tollitöötaja. Vastavalt tema arvamusele transporditi sõjaväelist elektroonikat ja transpordiga olid seotud Rootsi kaitsejõud.
Kaitsejõud on pärast seda massimeedias kinnitanud (Rootsi Raadio uudistesaatele Ekot antud intervjuus), et sõjaväelise varustuse transporti on esinenud. Samas intervjuus garanteerivad Kaitsejõud, et neil polnud mingeid sõjaväelisi materjale M/S Estonia pardal ööl, mil see hukkus. Tolliamet on pressiteates kinnitanud, et Tolliameti ja Kaitsejõudude vahel eksisteerib kokkulepe kaitsematerjalide eriimpordi kohta, ent et Kaitsejõududelt ei tulnud mingit teadet materjalide sisseveo kohta seoses M/S Estonia hukuga. Varasem Tolliameti poolt läbiviidud uurimine ei ole samuti andnud tollile põhjust kahtlustada mingit tolli seisukohalt ebanormaalset lasti seoses M/S Estonia hukkumisega.
Uurimistööga on selgitatud, et Kaitsejõud on 1994.a. septembrikuu jooksul kahel juhul transportinud M/S Estoniaga kaitsematerjale, nimelt 14. ja 20. septembril. Materjalid koosnesid elektroonilisest varustusest, millel puudus igasugune seos relvasüsteemidega. Varustus, mis kuulus kahe mainitud transpordi hulka, oli ettenähtud Rootsi kaitsejõududele.
Uurimise käigus ei ole ilmnenud andmeid, mis annaks põhjust oletada, et Kaitsejõud oleksid mõnel muul juhul 1994.a. septembrikuu jooksul, v.a. 14. ja 20., transportinud M/S Estoniaga kaitsematerjale. Samuti ei ole ilmnenud midagi, mis viitaks sellele, et Kaitsejõudude Varustusamet oleks 1994.a. septembrikuu jooksul transportinud taolisi materjale M/S Estoniaga.
Seega ei ole mul mingit põhjust eeldada, et Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet oleks püüdnud transportida M/S Estonia pardal kaitsematerjale siis kui laev hukkus.
Eraldi Kaitsejõudude ja Tollijuhatuse vahelisest kokkuleppest
Ülalmainitud telesaates esinevad andmed Kaitsejõudude ja tolli vahelisest kokkuleppest, mis puudutab kaitsematerjalide importi Rootsi.
Asjasse puutuvad ametkonnad on mulle kinnitanud, et 1994.a. septembris oli Kaitsejõudude ja Tollijuhatuse (praegu Tolliameti) vahel kehtiv kokkulepe lihtsustatud tolliprotseduuride kohta kui Kaitsejõud importisid Rootsi erilisi saladusekaitsega materjale. Kokkulepe sõlmiti tollase ülemjuhataja ja tollijuhatuse direktori vahel. Kokkuleppe on üldine ja ei sätesta konkreetset transpordivahendit. Selliseid kokkuleppeid on sõlmitud ka hiljem.
Fakti, et tolli ja Kaitsejõudude vahel esineb teatavat koostööd, on varem mainitud ka avalikult, siiski ilma detailideta. Totaalkaitse ametkonnana on ka Tolliameti ülesandeks ameti luuretöös jälgida võimalikke huvisid, mis kattuvad Kaitsejõudude huvidega, vt Luurekomitee raportit (SOU 1999:37) Luureteenistus – revisjon, lk 111.
Uurimise käigus olen tutvunud aktuaalse ajaperioodi jooksul toimunud kaitsematerjalide impordi kokkuleppega. Siinkohal soovin mainida, et kokkuleppe koopia on teadmiseks edastatud ühele Kaitseministeeriumi juhtpositsioonil olevale ametnikule. Seega on sellest igal juhul Riigikantselei 1994.a. teadlik olnud.
Kokkulepe, mis kehtis uurimisülesande jaoks aktuaalsel perioodil, sisaldas endas lihtsustatud tolliprotseduure kaitsematerjalide impordi puhul. Mõlemas ametkonnas oli vaid väga väike ring isikuid kokkuleppest teadlik ja osales selle erimenetluses. Vastavalt kokkuleppele toimus import erilise teatega Kaitsejõududelt Tollijuhatusele. Minu uurimine on näidanud, et Kaitsejõud olid kahe mainitud transpordikorra puhul 1994.a. septembris suuliselt teatanud, millise sõidukiga import toimub ja samal ajal teatanud, mis materjalidega on tegemist. Toll on seoses impordiga inspekteerinud kaupa, et kindlustada, et vaid see, millest teatati, sisse veetakse ja seega võtta vastu selliseid otsused, nagu tolli meelest vajalikud.
Lõpetus
Nende tarvitusele võetud uurimisabinõudega ja esitatud tulemuste ja järelduste aruandega loen ma ülesande täidetuks.
