Andrei Hvostov - eestlane. Intellektuaalse pornoromaani autor

“Lombakas Achilleus” on romaan, mille reklaamlause Eesti Ekspressi kolumnistist autor Andrei Hvostov (41) ise kirjastusele välja pakkus. See kõlas: ”Intellektuaalne pornoromaan elu põhiväärtustest.” Et oleks vastuoluline ja paeluks tähelepanu. Tähelepanu on. Põhiväärtuste osa peab igaüks enda jaoks ise üles leidma.

“Müügiedu nimel peaks ma olema valmis perse ka paljaks võtma,” ütleb Hvostov. Kahjuks ei võta. Fotograafki sõdib sellele ideele vastu. “No nüüd sa kirjutad vahele, et Hvostov tõstis kulmud kotkana taevasse,” ütleb ta. Vaat ei kirjuta.

•• Kas porno intellektuaalsuse sees oli omaette eesmärk ja kalkulatsioon, et müügiedu tagada? Kes see tänapäeval ikka viitsib puhast esseistikat lugeda.

Ei olnud eesmärk omaette. Ja selle peale ei maksa üldse NII ärevile minna. Filmikunstis ootasin pikka aega seda, millal pannakse kokku väärtfilm ja pornofilm.

Natuke ikka kalkulatsioon. Ega ma loll ole. 80% internetis surfamisi on pornolehekülgedel. Kurat, me ju teame, mida inimesed tahavad. Me ju teame seda! Ei ole mõtet teha nägu, et see meid ei huvita. Sellest mittekirjutamine, et nii nagu ei sobi, oleks rumalus.

•• Miks valisid ilukirjanduse ja romaani kirjutamise? Mis esseistikal ja kolumnistielul viga?

Sellele võib vastata mitut moodi. Näiteks nii, et mind tüütas ära ajakirjanikuks olemine. Ringkonnas, kus liigun, peetakse ajakirjanikke ullikesteks.

Kui küsitakse, millega sa muidu tegeled, ja sa ütled, et oled ajakirjanik, siis järgneb homeeriline naer. Kui teed ilukirjandusliku teose, siis kaob “aja” kirjaniku eest ära. Kõlab hoopis paremini!

Kurat, kõik ei pea ju minema kuhugi ametiasutusse peeru lükkama või poliitikaga tegelema.

•• Kuidas sul tekkis mõte kirjutada romaan?

Mõte tekkis viis aastata tagasi, siis ma lükkasin seda edasi ja edasi. 2001. aastal oli mul Berliinis kaks semestrit õpinguid. Kaks semestrit hästi makstud stipendiumi, ja mis seal ikka õppima pidi. Aega oli palju käes.

Tolgendasin mööda Berliini raamatukogusid ja lugesin igasuguseid asju. Siis sattus mulle näppu feministlik ajalookirjandus ja teoretiseerimine. Hakkasin mõtlema. Alguses oligi raamat mõeldud feministliku romaanina, aga kontseptsioon muutus, hakkas tunduma liiga üheülbaline.

•• Oled end nimetanud feministiks ja meesšovinistiks. Ja nüüd – feministlik romaan?

Eesti kirjanduses on feministlik romaan puudu. On täiesti loomulik, et selle peab kirjutama mees. Selliste nähtuste juures peaks algatus tulema sellelt poolelt, kes on justkui milleski süüdi tunnistatud. Kui räägime võrdõiguslikkusest, siis on nii, et kui naised sellest räägivad, siis see sumbub kuidagi kahtlustamisse, et ju on tegijad sellest huvitatud.

•• Miks sa nimetad oma romaani feministlikuks, see mõjub mõnevõrra üllatavalt?

Sellega sa ikka nõustud, et see on patriarhaadi kriitika? Peategelane tunneb ju ennast ebamugavalt? Teatud olukordades? Tunneb ennast süüdlasena?

•• ???

Mäletad peatükki Victoriast? Kes läheb baari ja laseb kõik järjest maha. Läänes on selline frustreeritud naine laialt levinud fenomen, eriti suurlinnades. Mitte kõik naised ei ole sellised nagu “Sex & Citys”. Selliseid naisi ma ei ole näinud. Võib-olla neid ei olegi.

Aga selliseid naisi nagu Victoria on palju, oi, kuradi palju. Frustreeritud ja tulevikulootuseta naised, sest nad püüavad meeste kehtestatud mängureegleid omaks võtta ja nende järgi elada. Muutuvad ise ka meesteks. Ohtlik teema.

•• Ütlesid, et tundsid kirjutades lõpuks peaaegu füüsilist valu?

Üks peatükk on jah puudu, sest jõudu ei olnud enam. Kirjutamine oli füüsilise valuga võitlemine. Kui töötad iga päev arvuti taga ja surfad oma esseede kirjutamiseks tundide kaupa võrgus, õhtuti ja nädalavahetustel kirjutad romaani – lõpuks olin iga päev 16 või 18 tundi arvuti taga. Kui elada niimoodi aasta ja kaks, siis hakkab selg valutama. See valu lööb kuklasse. Lõpuks töötlesin teksti nii, et hambad olid risti.

•• Kas sind üldse huvitab, kuidas kriitika sellesse romaani suhtub? Kas see kvalifitseerub kunstiks või tarbekirjanduseks? Ütlesid, et kriitikute ülesanne on välja mõelda, mida autor on tahtnud öelda.

Inimene, kes on kirjandusteose või kunstiteose valmis vehkinud, ei peagi oskama seda seletada. See on äraleierdatud võrdlus, et raamatu kirjutamine on nagu lapse sünnitamine. Kuni selleni, et mul oli lõpuks tõesti valus, kui ma kirjutasin. Kui ma seda ideed endas kandsin, siis mul oli paha olla. Kuni oksendamiseni.

Kui oled lapse sünnitanud ja keegi tuleb küsima: mis plaan teil selle lapsega oli, siis mida oleks sellisel juhul tegelikus elus vastata? Saadad küsijad pikalt. Puu taha või kuu peale.

Kogu plaanimis- ja kirjutamisaeg tundub väga pikk? Viis aastat ja kolm aastat…?

Kokku kolm aastat, pikkade pausidega. Oli tunne, et lihtsalt jätan pooleli, osa faile kustutasin ära. Juhtus nii, et hakkasime Jaan Kaplinskiga töistes küsimustes meile vahetama, osa kirjavahetusest avaldati Areenis.

Meie jäime edasi kirjutama. Tekkis huvi, mida arvaks üldtunnustatud korüfee nendest katsetustest, mis ma teinud olen. Saatsin talle neid paar kuud jupikaupa. Talle meeldis. Mind omakorda tõstis kõrvust, et polegi nii halb.

Muidu on ikka tohutu endas kahtlemine, on eufooriahetked, kus tunned, et oled geenius, ja siis langed täielikku depressiooni ning leiad, et see on täielik pask, mida sa kirjutad. Meeleheite perioodidest aitab ainult see välja, kui neutraalne inimene ütleb, kuidas asjad on.

•• Miks sa läksid just ajalugu õppima, 25-aastase mehena veel pealegi?

Ma olen õnnelik inimene, et juba 6-aastaselt teadsin, kelleks saada tahan. Arheoloogiks! Nii kaua kui ennast mäletan, olen tahtnud ajaloolaseks saada. Arheoloogia oli pigem poisikeselik põnevuse otsimine, et maapõuest tuleb huvitavaid asju välja. Mitte just potikilde. Aga mõõkasid, kuldrahasid ja odaotsi. Põnev!

Hiljem muundus see huvi millekski muuks. Võib-olla paralleelmaailmaks. Mõtetega elasin vahel isegi keskajas. Medievisti minust ei saanud. Teise kursuse kursusetöö kirjutasin Sulev Vahtrele Eesti ajaloo teemal, hiljem sai sellest “Mõtteline Eesti”.

•• Ja Lauri Vahtre kritiseeris seda teost kõvasti?

Mis siis, tema isa pani mulle viie. Sellesama asja eest. Mingu küsigu oma isa käest, miks ätt mulle viie pani.

•• “Mõtteline Eesti” ajas omal ajal rahva ärevile. On see fiktsioon ajaloo teemal? Või mis?

Ei. 90-ndate alguses räägiti palju Eesti ajaloo paradigma muutusest ja uuest narratiivist. Lihtsalt loobiti selliseid mõisteid. “Mõttelise Eestiga” näitasin, mida see uus paradigma tegelikult tähendas.

Maailma muutust. Et enne kirjutasime Eesti ajaloost nii, nüüd kirjutame teistmoodi. See oli minule mingis mõttes nagu mäng. Mind üllatas, kui suure isikliku solvanguna mõned inimesed seda võtsid.

•• Ma ei saagi sinu kolumnidest aru, kuidas sa tegelikult rahvusluse teemasse suhtud? Eestlase või venelase

seisukohast? Natsisimi seisukohast?

Minu jaoks on see terve elu olnud suur kõikumine, mis on segavereliste puhul tüüpiline.

•• Miks sa ütled enda kohta segavereline? Kõlab nagu mittetõupuhas.

Üks on see, mis sa ise endast mõtled, teine see, mida ümbrus sinust arvab. Kogu elu on antud mulle tunda, et ma ei ole oma. Kama, kas venelased või eestlased. Kui sulle seda kaua selgeks tehakse, siis lõpuks lepid sellega. Kui ei ole, siis ei ole. Mis ma pean läbi ussi m... pugema või?

Eestlastest sõbrad raputavad uskumatult pead, kui ma neile sellest räägin: see pole nii. Kurat, see on nii. Samas ei saaks öelda, et ma pärast 30. eluaastat selle teemaga väga tegelnud oleks.

•• Kellena sa ennast ise tunned? Haridus on sul eestikeelne, aga kodus räägiti ilmselt kaht keelt?

Minu viimase raamatu kommentaar netis oli: mind ei huvita üldse mingite eesti venelaste Viktori ja Anatoli seiklused. Kusjuures Anton on romaani tegelane. Et mingu sinna Venemaa avarustele tagasi. Ma olen seda oksendamiseni kuulnud. Eriti kui vene nime all midagi Eesti ajaloost arvata.

•• “Lasti tibla EÜS-i “Kalevipoega” lugema,” ütlesid sa ise mulle ka. Ajaloo kirjutamine näib olevat eestlaste monopol, millele on õigus ainult neil, kellel on eesti nimi. Muidu kirjutab valelt positsioonilt, võib-olla mingite Vene saatkonna juhtnööride järgi.

Oma pojale ei andnud ma oma nime sel põhjusel, et tean, kui raske on sellega Eestis elada.

•• Kui palju sa vene keelt valdad?

Loen vabalt, räägin aktsendiga. Mis on mingites seltskondades tekitanud heakskiitu, et ju on natuke oma. Päris oma ei saa olla.

Sillamäe annab rahvusliku teadvuse kasvatamiseks hea kooli. Seal oli üks poiss – täielik minu vastand. Mina olin Andrei Hvostov – eestlane. Tema oli, ütleme Artur Piirisaar – venelane. Sõnagi eesti keelt ei osanud.

Põhimõtteline venelane. Kui ta mu õues kätte sai, üritas tuupi anda. Et tõmmata selge piir vahele, kes on kes. Sillamäel venestusid isegi puhtad eestlased.

•• Millest venestumine Sillamäel tulenes? Koolist või töölt?

Meil ei olnud omaette eesti kooli, oli ainult eesti osakond vene koolis. Eesti lapsi oli Sillamäel nii vähe, et omaette kooli neil olla ei saanudki. Ei peetud vajalikuks. Kulturkampf oli tugev.

Ja siis tulevad mingid molkused, kes on kasvanud puhtas eesti keskkonnas Pärnus või Tartus, ja räägivad mulle venestamisest. Ehkki nad on minuga võrreldes vati sees kasvanud. Memmekad, kes pole tegelikku elu näinud, on kõige hullemad.

•• Mis seos on sul praegu Sillamäega?

Mu vanemad elavad seal. Mulle see linn ei meeldi. Ma ei satu sinna hea meelega. Selle koha võiks välja kärpida – kui ema loeb, võiks see teda kurvastada.

•• Tartus õppides oli sul kaks positsiooni – raamatukogus ja joomas. Millised on sinu suhted alkoholiga praegu?

Mulle alkohol meeldib, aga mina ei meeldi alkoholile. Üldiselt enam nii ei ole nagu üliõpilaspõlves, et võisin nädal aega juua põmmutada. Asi pole selles, et ajast oleks kahju või et ei saaks endale lubada. Alkohol tekitab nii suurt depressiooni, see teeb tuju vaid halvaks. Ei ole mõtet juua, muidu jooks küll.

•• Mingil hetkel identifitseerisid sa ennast sõdurina. Käisid reservohvitseride kogunemistel ja teenisid välja lipnikupagunid.

90-ndate teise poole fenomen oli kaitseväge sõimata. Kui keegi surma sai või jalga lasi, hakkas meeletu kaagutamine. See on alati nii tüütu, kui tekib põhivool ja vastane, keda on vaja sõimata. Üritasime murda seda muret tekitavat tendentsi, et noored ajudega poisid pidasid auasjaks kaitseväest eemale hoida.

Reservohvitseride Kogu (ROK) mõte oli siis näidata, et osa haritlaskonnast suhtub sõjaväeteenistusse positiivselt.

•• “Lombaka Achilleuse” peategelane satub Valhallasse – langenud sõdurite muinasgermaani taevasse. Käed on tal põlenud, aga ta ei mäleta, mis lahingust. Pärast selgub, et kuumast pannist. Kas sina, vaene mees, oled ka lahinguta sõdur?

Militaarne pool on mind alati huvitanud. Tartus jagunes ajaloo-osakond soospetsiifiliselt: poistest sõjaajaloolaste ja tüdrukutest kunstiajaloolaste vahel. Mõned poiss-esteedid olid demonstratiivselt kunstiajaloolaste poolel ja osatasid sõjaajaloolasi. Samas on statistika selline: 16. sajandil oli Euroopas kaheksa aastat, mil ei sõditud, järgmisel sajandil neli sõjata aastat.

Kunstiajaloole peaks ütlema, et võtke oma kaheksa aastat endale, ülejäänu on sõjaajaloo oma. Sõda kui fenomen on Euroopa kujunemisloos niisugune, et isegi kunstiajaloolasena sellega mittetegelemine tähendab seda, et sa ei saa Euroopa kultuuri juurtest aru. Ka armastusest rääkidest – südant vallutatakse, naist piiratakse. Juba trubaduuride ajast.

•• Vana sõjaväevorm on sul endiselt seljas?

Esiteks on see funktsionaalne. Teiseks on see second hand.

•• Kolmandaks on see attitude? Neljandaks on see Ida-Saksa?

Ei. Lääne-Saksa ja Bundeswehr.

•• Üliõpilasena juhtusid sa 90-ndate algul Tartus Q-raadiosse ilmateadet ja uudiseid lugema nagu paljud teisedki. Nagu Olaf Suuder või Kiur Aarma. Nii sa sattusidki ajakirjandusse?

Tõ što, mis ilmateadet? Ma hakkasin juba siis poliitilisi kommentaare esitama! Ilmateadet ja uudiseid, no ma ei või… 90-ndate algul oli aru saada, et käsumajanduse lagunemisega pole sugugi selge, kas sa pärast ülikooli tööd leiad.

Tahtsin teenida lisaraha ja lootsin, et laiade kuulajamasside hulgas võiks olla ka tulevane tööandja. Nagu ikka elus juhtub, et kõrvaltegevus muutub peategevuseks. Nüüd olen olnud ajakirjanduses 14 aastat.

•• Ja kuidas on? Nagu rott viljasalves?

Pole viga. Isegi nagu hiir juusturattas. Mõnus! Saab töö kõrvalt isegi raamatut kirjutada.

•• Kujutaksid sa ette, et oleksid jäänud Tartusse ja ajalooteadusega tegelema? Käisid, kampsun põlvini, arhiivist arhiivi?

Minus ei ole üldse teadlasetüüpi. Ma ei suudaks tegelda pikalt ja sihikindlalt mingi teemaga. Näiteks Pätsi kuritegudega õilsa esimese vabariigi õilsal ajal. Mulle meeldib ikkagi sagedamini teemat vahetada.

Ajakirjanduses on suurepärane – iga nädal uus teema, millel pole eelmisega midagi pistmist.

Paar päevakest enne teema käsitlemist loen. See, mis ma kokku loen, suhestub sellega, mis ma enne teadsin. Minu põhitegevus ongi lugemine.

•• Sa siis lugemisega elatadki ennast?! Uskumatu! Ja kadestamisväärne.

Olen ise endale need tingimused loonud. Ma olen ilmselt Eestis ainus ajakirjanik, kellel ei ole mobiiltelefoni.

Näed, kella ka ei ole. Kalendermärkmik on, aga ma kasutan seda hästi harva. See tähendabki, et mul on aega

lugemiseks.

Isegi 90-ndate lõpu iibelanguse põhjustasid minu arust võib-olla mobiiltelefonid, sest neid, kurat, ei lülitatud ka öösel välja. Sugu teha ei saanud, sest inimesed rääkisid pidevalt mobiiltelefoniga. Ööpäev läbi.

•• Millal saab sinust korralik kodanlane? Oma korter juba on… Kõik tahavad ju uues Eestis saada Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Sa ei taha?

Ma olen 41 aastat vana, kodanluse oht on minust ammu mööda läinud. Eesti on karjääri tegemiseks ohtlik. Inimesed jõuavad liiga noorelt marjamaale. Edasi pole kuhugi minna, ja jäävadki kiratsema. Ei peaks kohutavalt rebestama, et end lõpuks kuhugi tupikusse mängida. Pärast seda algavad pikad seansid psühholoogi, aroomiterapeudi ja feng shui spetsialisti juures.

Ma olen võtnud endale teadliku hoiaku, et tarbimist tuleb piirata, et iga järgnev aasta oleks kokkuhoidlikum, et eluõhtul oleks sul null tarbimist. Ma hindan rohkem vaba aega kui raha.

Andrei Hvostov iseenda eluloost

Sündisin 1963. aastal Jõhvis

Alates teisest eluaastast elasin Sillamäel, kus lõpetasin põhikooli

•• Siis olin aastakese Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis, praeguses tehnikakõrgkoolis vist.

•• Siis läksin Jõhvi keskkooli, kus ma järgmised 3 aastat mitte kuraditki ei teinud. Nii ma tavatsengi öelda, et mul puudub keskharidus, on vaid alg- ja kõrgharidus.

•• Siis olin 2 aastat Nõukogude sõjaväes.

•• Seejärel töötasin Pärnu metsamajandis metsalangetajana.

•• Õppisin Olustvere sovhoostehnikumis mesindust ja olengi diplomeeritud mesinik, cum laude muuseas.

•• 25-aastaselt läksin Tartu ülikooli ajalugu õppima.

•• 1994. aastal tulin Tallinna, tööle ajalehte Rahva Hääl, siis tuli Eesti Päevaleht ja nüüd Eesti Ekspress, enne seda töötasin Tartus Q-raadios.

•• Aasta Berliinis oli juba justkui ajakirjanduslik stuudium.

•• 1998. aastal ilmus “Mõtteline Eesti”.

•• Elan koos naisega, kes on mu lapse ema. Mul on teismeline poeg.