RAINER KATTEL: Enesetapjalik majanduspoliitika
Eesti suur jooksevkonto puudujääk annab tunnistust sellest, et me impordime oluliselt rohkem, kui ekspordime. Lihtsalt öeldes: me kulutame rohkem, kui teenime ja seetõttu oleme sunnitud laenama või lootma välisinvestoritele. Sellises olukorras võib alati soovitada vähem tarbida, just selline on rahandusministri soovitus avalikule sektorile. Samas soodustab tulumaksu langetamine erasektori tarbimist. Seetõttu pole Eesti valitsussektori eelarvepositsioonil erilist tähtsust Eesti majanduse käekäigule. Hoopis olulisem küsimus on: miks ei suuda me ise piisavalt raha teenida ja eksportida? Loomulikult sõltub eriti väikeriigi ekspordivõime suuresti välisturgudest. Kui see oleks Eesti ekspordi nõrkuse peamine põhjus, siis miks kasvab meie majandus nii jõudsalt?
Eesti majandus karil?
Täpsema vastuse saamiseks peame vaatama meie majanduse võimet luua väärtusi, mida müüa. Tööstus tähendab aga alati oskustel ehk teadmistel põhinevat majandustegevust ja seetõttu on just tööstus traditsiooniliselt elatuskasvu veduriks olnud. Eesti tööstuses toimunud ümberkorraldused on aga toonud kaasa olukorra, kus kõikides sektorites (v.a. puidusektor) on tööhõive oluliselt vähenenud, mis tähendab ju oskuste kadu.
Meil lihtsalt ei ole enam nii palju oskusi, et teenida piisavalt raha enda ülalpidamiseks. Meil ei ole enam, mille pinnalt üleüldse olla innovaatiline ja ehitada teadmistepõhist majandust. Eriti puudutab see Tallinnast ja teistest suurematest linnadest väljapoole jäävaid piirkondi ehk ligi poolt Eesti elanikkonda. Just see on taasiseseisvunud Eesti reformide majanduslik ja sotsiaalne hind: oskustööjõud on liikunud sektoritesse, kus neid oskusi ja teadmisi vaja pole, ning seetõttu ei saa need inimesed ka tunda olulist elatustaseme tõusu.
Eesti majandus on juba hea mitu aastat karil ning pole ühtegi põhjust arvata, et olukord lähiaastatel paraneb. Jääb üle loota soodsa laenukliima säilimisele, sest laenudel ja välisinvesteeringutel põhinev tarbimine meie majandust suuresti kasvatavadki. Loomulikult on selline kasv riigisiseselt äärmiselt ebaühtlane, et mitte öelda ebaõiglane. Suurimaks probleemiks on aga külade, alevite ja isegi linnade teke Eestis, kus sisuliselt polegi mingeid märkimisväärseid oskusi peale turismi. Turism aga ei saa kunagi teadmistepõhiseks.
Intresside kallinemine valus
Kuid miks on erasektor sellisel moel arenenud? Seetõttu, et see oli võimalik. Eraettevõtte eesmärk on teenida raha. Oskustesse ja teadmistesse investeerimisega on Eestis praegu tunduvalt keerulisem ja riskantsem raha teenida kui märksa primitiivsema tegevusega: masinate tootmine on märksa riskantsem ja keerulisem kui millegi maaletoomine. Samas ei ole erasektor selles arengus süüdi. Süüdi on avaliku sektori loodud mängureeglid, mis mitte kuidagi ei motiveeri erasektorit võtma riske oskuste ja teadmiste loomisel. Vastupidi, suur osa Eesti majanduspoliitilisi samme motiveerib jätkuvalt erasektorit tegelema valdkondadega, kus teadmistel ja oskustel pole erilist rolli. Eesti riik ei ole mõistnud, et ühiskonna seisukohalt ei ole kõik ettevõtted võrdsed: riigile tervikuna on rohkem kasu eksportivatest tööstusettevõtetest kui näiteks lõhnaõli või sukkpükste maaletoojaist. Seega tuleks kohalikku tööstussektorit ka rohkem toetada.
Eestil ei ole põhjust lähiajal oodata, et me oleksime võimelised oluliselt rohkem eksportima. Seetõttu on Eesti Panga pidevad hoiatused väga realistlikud, sest laenuintresside kallinemine võib väga paljudele inimestele väga valus olla. Kallimad laenud tähendavad kohe ka vähenevat tarbimist, mis omakorda tähendab vähenenud riigieelarve tulusid, mistõttu riik saab veel vähem investeerida tervishoidu ja haridusse. Tulu- ja teiste maksude langetamine ei muuda siin mitte midagi.
Eesti peab hakkama uuesti looma oskusi ja teadmisi reaalselt tegutsevates ettevõtetes. Täna ei ole Eestis mitte ühtegi poliitika meedet, mis oleks suunatud selle probleemi lahendamisele.
Aasia surve
Globaliseerunud majanduse tingimustes on Euroopa ettevõtjatel võimalik oma tootmiskulude kokkuhoiuks valida kolme valikuvõimaluse vahel: esiteks viia palgakulud alla; teiseks viia tootmine Kesk- ja Ida-Euroopasse või Aasiasse; kolmandaks suurendada oluliselt tootlikkust ehk innovatsioon. Kaks esimest võimalust on omavahel väga tihedalt seotud, kuna tootmise üleviimisega ähvardades on võimalik Lääne-Euroopa palku tunduvalt alandada.
Aasia pakub Euroopale äärmiselt tõsist konkurentsi. Paljudele Euroopa ettevõtetele on see elu ja surma küsimus, sest mitugi Aasia riiki on olnud äärmiselt targad poliitikakujundajad: nad on kujundanud tingimusi selleks, et ettevõtjad loovad oskusi ja teadmisi ning seejärel konkureerivad üksteisega tarbijate pärast, hoides nii hinnataseme madalal. Paljud Eesti ettevõtted konkureerivad ülemaailmsel turul, ent nende oskuste ja teadmiste baas on väga nõrk. Võib ju ka öelda, et Eesti ettevõtted on ebaausas konkurentsis – aga sellesse ebaausasse positsiooni on neid pannud meie oma valitsus. Meil ei ole vaja rohkem ettevõtjaid või ettevõtlikke inimesi, vaid pigem vastust küsimusele: kuidas aidata näiteks ettevõtjat, kes tahab metsa väljavedamise asemel hakata tegema mööblit?
Kahjulik maksukonkurents
Selles kontekstis ei ole üllatav, et paljudele vanadele Euroopa Liidu liikmesriikidele on Eesti ja teiste uute liikmesriikide ultraliberaalsed maksusüsteemid nii vastumeelsed: haritud tööjõud, ekspordi toetamine ning infrastruktuuri arendamine vajab maksuraha. Selline maksukonkurents on kahjulik kõikidele Euroopa riikidele, nii vanadele kui uutele – kui Euroopa peab konkureerima Aasia riikidega, siis EL-i liikmesriigid ei tohiks olla omavahel kõri kallal. Me peaksime omavahel konkureerima teadmiste ja oskuste, mitte maksude osas. Rääkida sellest, kuidas Eesti maksusüsteem peaks olema eeskujuks Euroopale, ei ole mitte ainult naiivne populism, vaid see alandab tegelikult kogu Euroopa konkurentsivõimet. Eesti ja paljude teiste uute liikmesriikide praegune majanduspoliitiline käitumine on väga sarnane enesetapuga: ühe käega lõikame teise veene.
Eesti peab õppima looma majandus- ja hariduspoliitikaid, mis aitavad parandada kogu Euroopa käekäiku, vastasel juhul kirjutatakse need poliitikad meile lihtsalt ette, sest Eesti konkurentsivõime on Euroopa konkurentsivõime.
Laienenud Euroopa on väga võimas majandusjõud, sest tegemist on märkimisväärselt suure turuga, kus kehtivad tugevad sotsiaalse kaasatuse ja keskkonnanõuded.
On raske ette kujutada, et Euroopa neist väärtusest kunagi loobub, ja miks ta peakski seda tegema? Kas selleks, et areng sellistes riikides nagu Eesti oleks veel ebaühtlasem? Pigem panustab Euroopa teadmiste ja oskuste jõudsale arendamisele ja seetõttu näeme Euroopa majanduspoliitikas järgmise 5–10 aasta jooksul väga olulisele kohale tõusmas just tööstust toetavad poliitikaid. Ka Eesti majanduspoliitika peab olema suuteline kandma tööstusarengu mõningaid riske, luues niimoodi võimaluse selleks, et ka eraettevõtjad on valmis võtma riske tegevustega, mis tõstavad töövõtjate teadmisi ja oskusi ning seega väärtust, mida eksportida.
Rainer Kattel, Tallinna tehnikaülikooli professor, PRAXIS-e vanemanalüütik
